Veel esimese maailmasõja lõpukuudel oli Eesti ja kogu Baltikumi küsimus Briti impeeriumi jaoks teisejärguline. 11. novembril 1918 jõustus Compiègne’i metsas allakirjutatud vaherahu, mis tähistas Saksa okupatsiooni lõppu ka Eestis. Järgnenud sündmused aga kasvatasid märgatavalt brittide huvi Läänemere piirkonnas toimuva vastu. Londonile oli täiesti vastuvõtmatu bolševismi edasitung Läände, esijoones Venemaaga külgnevatele maadele. See oli Eesti õnn.

Et kallaletung tuleb, oli päevselge: seda võis isegi ajalehtedest lugeda. „Saksa okupatsiooni lõppemine seadis Nõukogude Venemaa ette ülesande vabastada Balti alad,“ kirjutas näiteks Pravda. Veelgi selgemalt sõnastas idanaabri eesmärgid nende teine suur leht Izvestija: „Nõukogude Venemaa peab saavutama juurdepääsu Balti mere rannikule ja heiskama seal uuesti proletaarse revolutsiooni punase lipu. Nõukogude vägedel tuleb hõivata Leedu, Läti ja Eesti. Balti merest peab saama Nõukogude meri.“ 28. novembril 1918 tungisidki punaväed üle Eesti piiride.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel