Hiiumaa meremeeste hulljulge päästeretk
See 12. kuupäev jäi Emmastest Sõru külast pärit Jegard Kõmmusele elu lõpuni meelde. Oli jaanuar ja aastanumber 1941, kui Hiiumaa ranniku lähedal läks põhja uhke neljamastiline Soome purjelaev Gullkrona. Tänu Jegardile ja tema kolmele kaaslasele said seda päeva oma teiseks sünnipäevaks lugeda seitse soomlast. Ja Jegard ise nimetas tehtut enda Elutööks – suure tähega.
Merelt tuli valge paat
Tol laupäeva pärastlõunal askeldas Jegard Kõmmus kodus Sõrul, kui äkki tormas uksest sisse tema onutütar. “Tule ruttu vaatama, merelt tuleb üks paat!” hüüdis ta. Jegard pani kähku riidesse ja kiirustas randa. Merelt paistis selgelt kaldale lähenev valge päästepaat. “Tavalised rannameeste paadid on värvitud või tõrvatud. Mõistsin kohe, et siin on tegemist merehädalistega,” meenutas Jegard hiljem.
Randunud paadis oli viis meest. “Paar neist olid suutelised ise omil jalul paadist välja tulema, kuid ülejäänud kolm külmast kangestunud ja jõuetut meest talutasime koos teiste appirutanutega minu tädi majja, mis oli kõige lähemal,” jutustas Jegard. Küla naised hakkasid ruttu külmanud meestele sooja tegema ning pikapeale tuli meestele eluvaim sisse.
Nüüd kuulsid päästjad, et mehed on Soome neljamastiliselt mootorpurjekalt Gullkrona. Mehed rääkisid, et laev oli kivisöelaadungiga teel Poolast Soome. Targu jätsid nad mainimata, et tegelikult tuli laev Saksamaalt Rostockist. Merel aga hakkas purjekas lekkima ja hoolimata pidevast pumpamisest tungis vett sisse nii palju, et mootorid lõpuks seiskusid. Seejärel triivis Gullkrona purjede jõul Hiiumaa rannavetesse. Paraku polnud ajujää tõttu võimalik randuda ning laev jäi jää piiril ankrusse.
Terve ööpäeva saatis Gullkrona välja hädasignaale ja põletas hädatulesid, aga ei miskit. Keegi neile appi ei tulnud. Nad ei teadnud, et laevale lähimast, Hindu külast olid kohalikud elanikud ära aetud ning Vene piirivalvurid ja Venemaalt sissetoodud baasitöölised ei pannud signaale tähele. Laupäeva hommikul oli meeskonnale selge, et kaua enam purjekas vee peal ei püsi. Midagi muud ei jäänud enam üle, kui ainuke päästepaat viie tugevama mehega kaldale abi järele saata. Gullkronale jäid kapten, teine tüürimees, masinamehed, kaks naist ja tekipoiss.
See oli hull teekond. Meri tormas ja oli ajujääd täis. Kümmekonna kilomeetri ja jääväljade läbimiseks kulus terve päev, kuid kurnatud ja külmunud mehed jõudsid lõpuks sihile. Kui Jegard kuulis, et uppuval laeval ootab abi veel seitse inimest, meenus talle lapsepõlves läbielatud traagiline õnnetus. Nad olid viiekesi läinud paadiga merele ning kõik peale tema uppusid, kui paat ümber läks. “Mind päästeti poisikesena viimasel hetkel uppumisest. Nüüd on saabunud võimalus teisi päästma minna,” mõtles Jegard. Temaga liitusid kohalikud kalamehed Anton Pöitel ja Harry Õispuu ning kaugesõidumadrus Bernhard Kaljo.
Eluohtlik retk läbi jääväljade
Meestel oli küll tahtmine appi minna, kuid esmalt tuli paat leida. Kõik kalameeste paadid olid aga kaldale veetud ja mootorid välja võetud. Jegard koos kaaslastega ruttasid Sõru sadamasse. Neil oli õnne. Ühel väiksemal paadil oli mootor veel peal, ent paat oli jäässe kinni külmunud. “Raiusime paadi jääst välja, tõmbasime jää peale ning lohistasime kiilu peal mööda jääd kilomeetri kaugusele Sõru küla alla avavette.” Julgetele päästjatele olid siin abiks paljud randlased.
Kui Jegard paati istus, märkas ta loodes laevamaste. See pidi olema Gullkrona. Ent merele ei tohtinud minna ilma piirivalve loata. Enam polnud endised vabad ajad. Vene piirivalve oli aga Gullkrona maha maganud ja sai sellest teada alles Priidu Kõmmuselt, kes kordonisse teatama ja luba küsima läks. Nüüd algas sagimine. Kohale saabusid sõjaväelased, kes võtsid paadiga tulnud merehädalised valve alla. Õnneks appiminekut ära ei keelatud, küll aga tuli päästjatega kaasa venelasest piirivalve nooremleitnant. Eestlasi ei saanud ju usaldada. Oleks ta aga teadnud, mis teda ees ootab! “Ta oli vist esimest korda elus merel,” iseloomustas Jegard.
Mõne kilomeetri kaugusel rannast tõkestas päästjate paadi teekonna suur triiviv jääväli. Sellest ringi minna ei õnnestunud ning ei jäänud muud üle kui läbi murda. Nad said vaid kümmekond meetrit edasi liikuda, kui propeller raksakaga vastu jääd lõi ja mootor seiskus. “Soh,” ütles Anton. “Nüüd meie propeller läks.” Õnneks mitte ja sõit jätkus kuni uue raksakani. Nüüd hakkasid mehed kõhklema, sest propelleri murdumine tähendanuks kindlat surma. Kas minna edasi või pöörata tagasi? Jegard otsustas, et tuleb minna lõpuni. Ent tal oli plaan: tema ja Bernhard tõukavad jalgadega kõik suuremad jäätükid paadist eemale, et need propelleri labade ette ei satuks. Nii tehtigi ja jääväljast pääseti läbi.
Peagi tuli uus jääväli, ent seegi sai läbitud. Oli sõidetud juba tükk aega, aga laevast polnud märkigi. “Piirivalvur oli nii kangeks külmunud, et sai vaevalt sõna suust.” Jegard ja tema kaaslased hakkasid taas kõhklema. “Lõpuks, kui ka minul hakkas juba lootus kaduma, märkasin ma eespool nõrka valgust,” meenutas Jegard. See oli Gullkrona. Kõrge lainetuse tõttu oli hädaliste toimetamine laevalt paati paras pähkel. Ent sellega tuldi toime ning kojusõit võis alata.
See oli minekust kergem ja – lõbusam. “Soomlased olid endile laevast joodavat ühes võtnud. Nad hakkasid tagasiteel seda pruukima ning viimane osa teest kuni kaldani läks neil juba lauluga. Et pudeleid avada löödi neil kaelad pealt ära.” Paat jõudis õnnelikult randa pärast keskööd, seljataga seitsmetunnine retk. Järgmisel hommikul polnud merel maste enam näha. Gullkrona oli põhja vajunud.
Merehädalised viidi Pagari tänavale
Päästetud soomlasi ootas aga ees kadalipust läbikäimine, mida on põhjalikult uurinud Helen Kõmmus. Vaevalt olid lahked sõrulased külmunud merehädalisi turgutanud, kui juba olid kohal Vene piirivalvurid. “Pool tundi pärast esimeste Soome meeste randa jõudmist oli piirivalve kohal ja piiras maja sisse. Viie merehädalise pärast oli maja ümber seitse Vene püssimeest. Sõdurite ülesandeks oli jälgida, et mitte keegi majja sisse ega sealt välja ei pääseks,” meenutas sõrulane Minna Mäeumbaed. Soomlased otsiti läbi, ent relvi neilt ei leitud. Hiljem leidis majarahvas hulga pussnuge, mille soomlased olid õigel ajal ära peitnud. “Neid oli patjade vahel, põrandariiete all ja igal pool.”
Veel samal, 12. jaanuari ööl kell kolm aeti soomlased lahtise veoauto kasti ja viidi Käinasse. Käinast toodi nad juba järgmise päeva pärastlõunal Emmastesse ja sealt Tärkma randa. Soomlased olid sunnitud püssimeeste valve all minema 18 kilomeetrit jalgsi mööda jääd Saaremaale. Vaid naised ja paar nõrgemat pandi saani peale. Vangid toimetati edasi Kuressaarde, kus neid põhjalikult üle kuulati. Küsiti reisi eesmärkide kohta ning nõuti andmeid Soome sõjasadamate, lennuväljade jm kohta. Ettevaatlikke vastuseid andnud soomlastelt teada midagi ei saadud.
18. jaanuaril viidi merehädalised Tallinna, kus neid hakkas Pagari tänaval üle kuulama NKVD. Küsimused olid samasugused, ikka ja jälle päriti Soome ja Saksamaa sõjaväeobjektide kohta. 21. jaanuaril toimus aga ootamatu muutus. Soomlased toimetati rõsketest kongidest ühte kesklinna võõrastemajja. Kõik dokumendid ja isiklikud esemed anti neile viisakalt tagasi ning üleüldse käituti sõbralikult. Põhjuseks arvati seda, et Gullkrona tüürimehe onupoeg oli Soomes mõjukas mees ja marssal Mannerheimi hea tuttav. Soomlased käivitasid aktiivsed otsingud kadunute leidmiseks ja neid kroonis edu.
Ülekuulamistel rohkem enam ei ülbitsetud, küll aga püüti soomlasi meelitada kodumaa reetmisele. Muidugi tulutult. 29. jaanuari öösel pandi soomlased Balti jaamas rongi peale ja sõit läks Leningradi. Veel samal päeval algas merehädaliste kauaoodatud kojusõit, rongiga Viiburi kaudu piirile. Vainikkala piiripunkti jõuti 30. jaanuari koidikul. Peagi said kõik kergendatult hingata – oldi eluga tagasi kodus.
Ootamatu tänu
Kolmkümmend neli aastat hiljem võeti Jegard Kõmmusega ootamatult ühendust. Soome Vetelpääste Selts soovis vaprat meest tänada.
Suvel 1976 sõitiski ta Helsingisse, kus talle anti üle vetelpääste kuldne teenetemärk ja aukiri. Sündmust kajastati ka Soome ajakirjanduses. Jegard taaskohtus ka Gullkronalt päästetud Allan Vahtoga, ühega neist, kes valge paadiga randa jõudsid. Jegard kahetses vaid üht asja – et ainult tema sai selle tunnustuse osaliseks.
Jegardi kaaslaste saatus oli traagiline. Harry Õispuu küüditati veel samal 1941. aastal, 1. juuli ööl ning ta suri Irkutskis oktoobris 1943. Anton Pöitel põgenes 1944. aasta sügisel ühes perega Rootsi, ent jäi paar aastat hiljem õnnetult traktori alla ja hukkus. Bernhard Kaljo langes 1944. aastal Narva rindel oma kodumaad kaitstes.
“Too päästeretk on ka minu elu kõige suurem kordaminek. Veelgi enam, see oli minu Elutöö. On kirjeldamatult hea tunne, kui saad inimesele tagasi anda elu, mida ta on kaotamas.”
Laevakapten ja Heltermaa sadama ülem Jegard Kõmmus suri Kärdlas mais 1988. Tema hobiks oli murdekogumine ning mullu avaldasid Jegardi järeltulijad tema raamatu “Iiu Leiger”.
Kirjutis tugineb raamatule “Elutöö ühe ööga” (Sõru-Tartu 2015).
