Kolmekümnendatel andsid pealinna elus tooni noorukid, kes pidasid ennast härrasnoorteks, ent keda rahvas hüüdis kraadepoisteks. Neid kohtas linna peatänavail ja tantsulokaalides, nad kandsid moodsaid heledaid ülikondi ning viimase moe järgi valitud lipsu. Peas oli neil kaabu, mida kanti viltu ühel küljel. „Kui tõstetakse kübarat, näed selle all hästi siledaks kammitud ja õlitatud juukseid. Käes on heledad kindad ja jalutuskepp monogrammiga,“ kirjeldas neid koolide peainspektor Märt Raud.

Härrasnoorte käitumine teiste suhtes oli üleolev ja lihtsate inimeste vastu suisa põlglik. Nad torkasid silma peenutseva kõnepruugiga ning pillava eluviisiga. „Kui tutvuneda nendega lähemalt, torkab silma vaimsete huvide täielik puudumine. Toidetakse end alaväärtuslikust lugemismaterjalist ja kollasest kirjandusest,“ pahandas Raud.

Kroonimata Al Capone’id

Kraaded organiseerusid kampadesse, millel olid silmapaistvad liidrid – kroonimata Al Capone’id, nagu neid nimetas ajakirjandus. Juhkentali jõugu ninameest kutsuti omade seas Ridiks. Septembris 1932 rääkis see 23aastane noormees kraadede elust Uudislehe ajakirjanikule. Ridi sõnul oli Tallinnas toona rohkem kui 5000 kraadepoissi, mis kahtlemata oli tubli liialdus. „Kampadesse kuulub neist vaid väike osa, n.ö. eliit. Organiseerituid ehk sahiibe on umbes 200, teised rapivad niisama omal käel ehk teise sõnaga väljaspool trusti.“

TALLINNA VALITSEJAD? Kui uskuda Uudislehte, siis 1932. aastal terroriseeris pealinna 5000 kraadepoissi. Foto: repro

Ridi kinnitusel tegutses ­toona pealinnas kolm suuremat ­kampa, neist võimsaim oli Pelgulinna kamp, mida juhtis Siki. See jagunes veel omakorda alamkampadeks, millest mõjukamad olid Treika ja Jussi kamp. Viimane käitus julgelt ja jõuliselt, näiteks vabastati politsei käest mõned vahistatud sahiibid. Lisaks Pelgulinna kambale olid veel ka Lasnamäe ja Juhkentali kambad. „Mulle allub 50 täitsameest, kes on igatepidi lihvitud sahiibid,“ kiitis Ridi.

Kraadedel ei sobinud tööl käia. „Ema omab kahekordse maja, mis toob iga kuu sisse sedavõrd raha, et mul ei pruugi minna tööbörsi ukse taha. Minu vanaisa suri Siberis, isa löödi mättasse enamlaste ajal, ega siis minagi, kui oma isa ainuke poeg, või surra diivanil!“ uhkeldas Ridi.

Politseinikel laterna külmaks löömine ja neile mantli peale andmine oli kraadepoistele auasi. Ridi rääkis uhkusega, kuidas tema koos viie kambaliikmega lõi Kose metsas ühe kordniku ööbikuid kuulama. Kui ajakirjanik selle peale arvas, et mitmekesi kallaleminek pole just aumehelik, vastas Ridi üleolevalt: „Meiesugustel pole alati aega olla aumees. Mis puutub lihtsurelikesse, siis need on minu silmis vaid läpastav õhk, mille ventilaatoriteks oleme meie, hüüdnimega kraaded!“

Mida aga kraaded polnud, see oli pätid ja vargad. „Vargusi meie poolt ei tule üldse ette,“ ütles Ridi. Pättide kohta lausus ta aga üksnes, et ühel ööl ründas tema kamp küüni Ülemiste järve ääres, kus pätid ööbisid. „Tegime seal puhta töö, lüües välja kõik magavad pätid.“ Aukartust tundsid kraaded aga sportlaste, eriti rammumeeste vastu. Ja põhjusega. Sügisel 1931 norisid Pelgulinna kraaded tüli mehega, kes tuli peolt koos kahe neiuga. Tüli lõppes sellega, et tuntud maadlejaks osutunud mees peksis kolm kraadet vaeseomaks.

Tallinna tänavate kuninganna

Kolmekümnendate algul sai Tallinnas tuntuks lõbus, blond ja sihvakas 19aastane neiu, keda kutsuti rahva seas Kraade-Erikaks. Jõukast perest pärit Erika oli söakas ja hakkaja, toppides end igal pool etteotsa nagu katusesarikas. Seetõttu kutsusti teda omade keskel Sarikaks.

Mõne aasta Lenderi gümnaasiumis õppinud Erika jättis kooli pooleli, sest elu linna tänavatel meeldis talle rohkem. Oma osa selles oli Erika ärimehest isal, kes tütrest suurt ei hoolinud ning pere toitmise asemel pummeldas ja seikles armukestega. Taskuraha teenis Erika müüjannana oma isa lihakarnis. „Erikal üldse näib olevat kalduvusi liha ja vere vastu. See näikse talle pakkuvat meeldivat naudingut,“ iseloomustati teda ajakirjanduses.

„Lihtsurelikud on vaid läpastav õhk, mille ventilaatoriteks oleme meie, hüüdnimega kraaded!“ Juhkentali jõugu ninamees Ridi

Lõpuks jättis isa pere maha ja kolis armukese juurde Nõmmele. Raevunud Erika tõotas kätte maksta. Nii ta lõpuks sattuski Pelgulinna ehk Siki kampa. Eluraskustes karastunud mehelik ja laiaõlgne Erika sobis rohkem kokku poistega, kes tütarlast lausa jumaldasid ja ümbritsesid teda mesilasparvena. Erika hobidki olid poisilikud: talle meeldis poks ning neiu kurtis, miks Eestis ei harrastata välismaa eeskujul naistepoksi.

Erika paistis silma sellega, et suutis hästi läbi saada kõigiga, ka omavahel vaenujalal olevate kampadega. Kuigi poistele see ei meeldinud, sundis Erika neid sellega leppima. Vahel aga läks Erika pärast löömaks. Nii juhtus Aia tänaval, kus Siki kamba ja ühe teise jõugu poisid läksid tõsiselt kaklema, kusjuures ka Erika ise jagas täpseid sirgeid.

Kraadede lemmikpaiku pealinnas oli Kaarli puiestee, kuhu videvikus kokku tuldi. Eriti sügisõhtutel oli pooleldi valgustamata puiestee nokastanud kraadede kogunemiskohaks. Nad tülitasid naisi ja norisid tüli möödujatega, eeskätt koolipoistega. Sügisel 1931 toimus tõsisem kallaletung, mille käigus löödi ühele keskkooliõpilasele raske haav silma, tema kaaslasel õnnestus end põgenemisega päästa.

Kraaded ei olnud vaid pealinna probleem. Jaanipäeval 1934 peeti Audrus näitusmüüki, kuhu tuli ka kamp Pärnu kraadepoisse. Purjus ja väljakutsuva käitumisega poisid äratasid piirivalvurite tähelepanu ning kaks ülbemat, Aleksander Tohver ja Jakob Kaalep nabiti kinni. Neil olnud neli pudelit välismaist piiritust konfiskeeriti, misjärel korrarikkujad siiski vabastati. Mõne aja pärast piirivalvurid lahkusid Audrust ja suundusid Pärnu kordonisse. Kui nad kella 11 paiku õhtul sinna kohale jõudsid, ootasid neid aga Tohver ja Kaalep ühes oma jõuguga juba ees.

Kraadepoiste ülbus oli piiritu, nad tungisid otse piirivalve maja ees kallale kordoniülemale veltveebel Tehvale. Õnneks ruttasid kohalikud elanikud piirivalvuritele appi ning Tohver vahistati ja toimetati piirivalve ruumidesse. Kohe helistati ka politseisse ja seadusesilm kutsuti appi purjus jõuku laiali ajama. Ent ka kraaded ei maganud. Nad murdsid kordoniukse maha ja vabastasid jõuga oma sõbra, misjärel jooksis kogu jõuk laiali. Nüüd saabus sündmuskohale politsei, kes põgenikke autoga taga ajama hakkas. Tohveril siiski õnnestus Sauga jõkke hüpata ja plehku panna. Küll aga tabati ­öösel osa märatsejaid. Need avaldasid arreteerimisel visa vastupanu, hammustades politseinikke.

Politseiniku tapmine

TAPETI: kordnik Feliks Raeksoo.

Suvel 1937 läksid kraaded üle igasuguse piiri. 28. augusti öösel tegi kordnik Benno Muda oma tavalist ringkäiku Koplis. Mööda

JÄI ELLU: kordnik Benno Muda.

Kopli tänavat tuli talle vastu lärmitsev noorukite kamp, keda kordnik korrale kutsus. Vastuseks hakkas kamp veelgi ülbemalt käituma ning Mudal tuli nende rahustamiseks kumminui käiku lasta. Kumminui vaigistas küll lärmajate suuvärki, ent kasvatas nende viha raevuks. Mööda tänavat edasi-tagasi kõndiv kamp otsustas võmmile karmilt kätte maksta.

„Anname nuga,“ arvas Artemi Jõgi ja küsis sõbralt pussi. Et provotseerida kordniku vahelesegamist, hakkas Martin ­Tammeveski demonstratiivselt lärmama. Vahepeal oli Mudale appi saabunud kordnik Feliks Raeksoo. „Viime selle lärmitseja jaoskonda,“ ütles ta ja nii tehtigi.

Tammeveski võeti kahe vahele ja asuti teele. Kui kordnikud jõudsid Vana-Kalamaja ja Kopli tänava nurgale, tabas neid Grand hotelli juures pimedusest ootamatu rünnak. Raeksood tabas kohe tappev noahoop selga. Kui kordnik maha kukkus, peksti teda jalgadega ja kisti käest kumminui. Mudal oli rohkem õnne, ta pääses noahaavaga kätte ning suutis abi kohale kutsuda.

Tallinn-Harju kriminaalpolitsei töötajad jõudsid kiiresti mõrvapaigale. Kogu linnajagu piirati sisse, kõik tänavatel liikujad peeti kinni. Läbi puistati Kopli lõbu- ja muud urkad. Haarang oli tulemusrikas: kõigest kolm tundi pärast kordnike pussitamist olid kõik tapatöös osalenud trellide taga.

KOPLI TÄNAVA PUSSITAJATE JÕUK: Teel keskvanglasse. Esiplaanil kordnik Raeksoo tapja madrus Artemi Jõgi, kes paremat kätt pidi on käeraudadega politseiniku küljes kinni.

Kriminaalpolitseinikke aitas ka mõrtsukate rumalus. Põgenedes jättis Jõgi sündmuskohale maha verise pussnoa, mille tupp leiti hiljem ühe jõuguliikme kodust. Sealtsamast tuli päevavalgele ka Raeksoo kumminui. Niisugustele asitõenditele oli kurjategijail juba võimatu vastu vaielda ja nad tunnistasid oma teo üles.

„See kuritöö on tekitanud rahvas üldist pahameelt ulakate või nn „kraadepoiste“ võimutsemise vastu, kelle karistamiseks nõutakse karmisid abinõusid,“ kirjutas Välis-Eesti Almanak septembris 1937. Oktoobri algul mõistiski sõjaringkonnakohus Tammeveski ja Jõgi surma.

KRAADEDE OHVER: Surnuks pussitatud kordniku Feliks Raeksoo matustele 30. augustil 1937 kogunes palju rahvast. Foto: Pekka Erelti fotokogu, repro