„Vilgub punane latern majaukse kohal. Tulevad mehed taaruvail jalgadel, ihar läige tinastes silmis. Arg pilk uuristab tänava pimedust, et poleks nägijaid, ja käsi rebib ärevalt kella pidet. Käib lahti uks, kaob mees majja. Aeg-ajalt tõmbub uks punase laterna all jälle irevile. Lipsavad välja mehekogud, tinased silmad veel tuhmimad, näol viina ja müüdava armuöö pohmelus,“ kirjeldas pealinna porduelu 1930. aastal ajaleht Esmaspäev.

Lõbuelu läks kabinettidesse ja tänavatele

Tegelikult oli tolleks ajaks Tallinna kuulsate bordellide hiilgeaeg ammu möödas. Juba 1920. aastate algul soosisid võimud bordellide asemel avalike naiste ühiskortereid, kus iga naine üürnikuna oma äri ajas. Need olid lihtsad, odavad ja kaugeltki mitte säravad kohad. „Praegu on Tallinnas 5 korterit, kus 4–9 naisterahvast koos elavad. Tubade väljaüürimise luba prostitutsiooni otstarbeks on neljas kohas ühel seal elavatest avalikkudest naisterahvastest, kuna viiendas kohas see ühele endisele perenaisele on antud,“ kirjutas Päevaleht detsembris 1921.

Suur enamik pealinna prostituutidest elas siiski vaid kahekesi koos või üksi. „Üksikult elavatest naisterahvastest ei võta suurem osa võõraid oma korteris vastu, vaid avalikkudes paikades tutvust tehes, lähevad nad möbleeritud tubadesse, hotelli ehk niisugusesse kohta, kus mõni isik oma voodi lühikeseks ajaks välja üürib.“ Võõrastemajadele oli seksiäri oluline lisateenistus, kuna need kunded maksid rohkem ega jäänud kauaks. Kuigi pealinna hotellid kandsid kõlavaid nimesid, olid need räpased ja kui uskuda Vaba Maad, siis nii mõneski leidus ka lutikaid.

„Enamasti kõik lõbunaised on suured alkohoolikud, kokainistid ja morfinistid.“
Vaba Maa, jaanuar 1926

„Tallinnas ei puudu vist ühelgi restoraanil ega klubil kabinetid ehk eraldatud toad ja kõikide võõrastemajade numbritoad on avatud suguiha täitmiseks ilmunud paaridele,“ kirjutas Vaba Maa 1923. Lisades, et ka mõned kohvikud ja saunad on hakanud oma ruume sel otstarbel kasutama. Noid kabinette pidas pealinna komblusvalve prostitutsiooni ja suguhaiguste pesadeks. Näiteks kui restoran Evald, kust ei olnud vajaka ka kabinetid, tahtis 1926. aastal teistesse ruumidesse kolida, küsitud linnavolikogus: kas Evald võtab „elus inventari“ ka kaasa?

Porduelu võõrastemajades ja restoranides oli nii hoogne, et linnavalitsus kohustas aastal 1926 võõrastemajade omanikke selle järele valvama, et tube ei kasutataks avalike naiste poolt. Võõrastemajade omanike ühing vastas, et ilma nimestikuta nemad ei tea, kes avalik naine on. Linnavalitsus ei lasknud end kõigutada, teatades, et avalik naine on see, kes igal ööl oma meeskaaslast vahetab.

Lõbumajade loojang andis hoogu ka tänavaprostitutsioonile. „Tallinnas on uulitsa prostitutsioon väga laialt maad võtnud: sellel on oma halb külg, et südalinna kitsastesse uulitsatesse suur hulk avalikke naisterahvaid kogub ja ulakaid noorimehi, kes sagedasti möödaminejaid sõnadega ja ulakusega tülitavad. Sellepärast on politsei poolt avalikkudele naisterahvastele õhtuti kolmes südalinna kitsamas uulitsas jalutamine keelatud,“ teatas Päevaleht.

Lõbuäri leidis endale koha ka ajalehtedes. „Truult peegeldub ajalehtede kuulutustes meie tallinlaste langenud moraal,“ kirjutas aastal 1923 Vaba Maa. Siis oli juunikuu Kosjalehes ilmunud järgmine kuulutus: „Noormees, kogemustega, soovib tutvust kogenemata neidudega, kes soovivad uudishimu pärast omale kogemust saada spetsialisti käest.“

Salaurkad ja suguhaigused

Porduelu koondumine nurgatagustesse urgastesse ja salaprostitutsiooni vohamine tõi kaasa suguhaiguste levimise. Selle vastu polnud kerge võidelda. Kevadel 1924 kurtis linna komblusvalve, et neil puudub õigus ka neid lõbunaisi arstlikku kontrolli viia, kelle suguhaiguse põdemise kohta isegi kindlad andmed olid. Nii valitses pealinnas olukord, kus „umbes 200 lõbunaist kontrollita ja pagus elavad – ohtralt pealinna võõrastemajasid, restoraane ja igasugu salaurkaid mööda seltskonda kihvtitavat suguhaigusi laiali laotades“, kirjutas Vaba Maa aprillis 1924.

ÖÖLIBLIKAS: Eesti, suure tõenäosusega pealinna lõbunaine 1920. aastatel oma tagasi­hoidlikus „teenindus­saalis“. Foto: Erakogu

Millistes urgastes lõbuäri aeti, võib lugeda toonaste lehtede veergudelt. Kevadel 1924 sai komblusvalve teada, et võõrastemajas Ameerika tegutseb suguhaige lõbunaine Juuli Kõrm. Ent kui talle ühes politseiga järele mindi, oli naine juba kadunud. Nädalapäevad hiljem avastati ta võõrastemajas Central. Kui siis Juulilt nõuti, et ta järelevaatusele ilmuks, vastas too komblusvalve ametnikule ja politseinikule sõimuga ning „ähvardustega nendele isegi pange mustusega kaela kallata“. Seejärel kutsuti kohale veel politseinikke ja Juuli ühes oma seltsilise Voldemariga toimetati politseijaoskonda. Sealt edasi paigutati lõbunaine haigemajja suguhaigust ravima.

500 LITSI: Prostitut­siooni teema leidis Eesti ajalehtedes tihti kajas­tamist.

Tallinn kubises salalõbunaistest. „Kui nad kuidagi kätte saadakse ja linna suguhaiguste haigemajasse paigutatakse, püüavad nad igasuguste abinõudega sealt ära põgeneda. Veel hiljuti jooksid ühel ööl haigemajast neli lõbunaist ära, kes maja teisekorra akna kaudu end voodilinadega alla lasksid. Põhjuseks on asjaolu, et enamasti kõik lõbunaised on suured alkohoolikud, kokainistid ja morfinistid, kes nädalateks sellest ilma jääda ei suuda,“ kirjeldas Vaba Maa jaanuaris 1926. Statistika libude suguhaiguste kohta oli õõvastav. „Arstlikul järelvaatusel leiti süüfilist 309 ja tripperit 290 naisterahva juures, kuna mõlemaid haigusi korraga 10 naisterahva juures.“

Enim prostituute oligi Tallinnas, 1920.–1930. aastate vahetusel näiteks üle viie ja poolesaja. See tegi iga 10 000 elaniku kohta 7 libu. Rahvuselt peamiselt eestlased, kusjuures prostituudid olid üpriski haritud: kümnendik isegi keskharidusega. Suurem osa litsidest olid 20–29 aasta vanused. Probleem oli ka alaealiste prostitutsioon. „Noored alaealised koolilapsed on neis kohtades alalised võõrad ja enamal jaol ei tea vanemad, missugusel teel lapsed omale taskuraha kino ja maiusasjade jaoks teenivad,“ pahandas Vaba Maa kümnendi keskel.

Surevus lõbunaiste hulgas oli suurem kui samaealiste korralike naiste seas. Mõned siiski aga suutsid pordumülkast õigel ajal välja rabelda. „Igal aastal sureb prostituutidest 5 protsenti. Paljud prostituudid asuvad ka ausale tööle, mõned lähevad mehele. Prostitueerimisest loobujaist ligi üks neljandik abiellub,“ kirjeldas Sakala aastal 1930.

Miks naised litsiks läksid? Kui toona küsiti prostituutidelt, miks nad sellise ameti valisid, siis enam kui 40 protsenti nimetas kergemeelsust ja laiskust. Samuti mängis rolli majanduslik kitsikus ja vaesus.

Dunkri Lonni hirmus lõpp

Vaesus tegi litsiks ka Anna Maria Anspuu, kellest sai Tallinna üks kuulsamaid lõbunaisi hüüdnimega Dunkri Lonni. Jõuluõhtul 1878 Halliste kihelkonnas sündinud Anna lapsepõlv oli troostitu. Tema perel puudus kindel kodu, rännati talust tallu ning elatist teeniti sulaste-teenijatena. Nii tuli vaesuses virelenud Annal juba varakult ise oma eluga hakkama saada – ta läks 15aastasena teenijaks Viljandi linna. 1907. aastal sõitis Anna Peterburisse, lootusega leida hea palgaga töökoht. Paraku polnud tal õnne: Anna vallandati majateenija kohalt ja lõpuks sattus ta lõbumajja.

1915. aastal pöördus Anna tagasi Eestisse ja asus elama Tallinna Dunkri tänavale, mis oli tollal kaunis halva mainega kant. „Lonni valis omale elukohaks pealinna kõige hirmsama koha – Dunkri tänava, kus ta tuhandetele jagas oma tülkaid kallistusi,“ kirjeldas Abieluleht. Sealt saigi Anna ka oma hüüdnime Dunkri Lonni.

Äri läks Lonnil hästi ning revolutsiooniaastaks 1917 oli säästlik naine kõrvale pannud umbes 3300 rubla. Võrdluseks: gümnaasiumiõpetaja kuupalk oli siis 80 rubla kandis. Paraku muutus see suur varandus järgneva mõne aastaga makulatuuriks ning Anna unistus alustada uut elu purunes. Tuli jätkata lõbunaisena.

Lonni pani nüüdki raha kõrvale ja 1932. aastaks oli tal Tallinna majaomanike pangas juba ligi 3000 krooni. Toona oli see autoraha ehk keskmise sissetulekuga inimese 4–5 aasta palk. Anna lootis selle rahaga asutada väikese vürtspoe kuskil äärelinnas, ent karm saatus astus seegi kord vahele.

25. veebruari keskpäeval 1932 tuli Tallinna Majaomanike panka leinalooriga naine. Ta esitas pangaametnikule Anna Anspuu arveraamatu, paludes kogu hoiusumma välja maksta. Ametnik kirjutas küll summale tšeki, ent siis tekkis tal naise suhtes kahtlus. Pangaametnik palus naiselt isikutunnistust ning selle saades küsis „Annalt“ äkki tema sünniaega. Naine sattus segadusse ning ametnik läks tagaruumi nõu küsima. Leti taha naastes oli „Anna“ aga kadunud.

Pangast teatati juhtunust kriminaalpolitseisse ning veel samal päeval läks assistent Paul Hansar Anna korterisse Dunkri 5. Ta leidis lõbunaise tapetuna ning korteri segipööratuna. Tallinna kriminaalpolitseil kulus tapatöö lahendamiseks nädal ning 3. märtsil vahistati Lillekülas 36aastane endine politseikordnik Aleksander Kerde ja tema naine. Kerdet kuulati üle üheksa tundi, siis tunnistas ta lõpuks oma kuriteo üles. Mõrva põhjus peitus Kerde viletsas majanduslikus seisukorras: ta lihakarni äri oli pankroti äärel. See meest kohtus ei päästnud. 15. aprillil 1932 mõisteti Aleksander Kerde Dunkri Lonni röövmõrva eest surma.