Rivaalitsemine välispoliitikas viis eksministri vanglasse
Vabadussõja-järgsetel aastatel suunasid Eesti välispoliitikat kaks mõjukat meest: Johan Laidoner ja Kaarel Robert Pusta. Mõlemal oli selleks ajaks seljataga hiilgav karjäär. Laidoner oli Vabadussõja võidukas väejuht ja Pusta diplomaat, kes Eestile iseseisvuse tunnustamist nõutas. Alguses näis kahe suure koostöö sujuvat. Novembris 1920 sõitis Laidoner Eesti delegatsiooni juhina koos Pusta ja Jaan Kopvillemiga Genfi, kus oli päevakavas Eesti astumine Rahvasteliitu.
Mõlemad ajasid Eesti välispoliitikas suuresti sama asja, ent ühiselt nad seda teha ei suutnud ega tahtnudki. Boheemlaslik Pusta ja pedantne Laidoner olid juba loomult vastandid ning kumbki polnud nõus teist viiulit mängima.
Laiemat tähelepanu äratas Laidoneri ja Pusta tüli 1925. aastal, kui Laidoner oli riigikogu väliskomisjoni esimees ja Pusta välisminister.
Laidoner sundis rivaali lahkuma
Kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Äge tüli puhkes õige pea pärast Pusta ametisse astumist juunis 1924. Järgmise aasta jaanuaris ärritas Laidoneri väga Pusta intervjuu Rootsi ajalehele Aftonbladet. „Laidoner arvab, et pärast kõike õnnetuid intervjuusid peaks Pusta välisministeeriumist lahkuma,“ märkis kuu keskel oma päevikusse Eduard Laaman. Samuti heitis Laidoner Pustale ette, justkui oleks too suhted Inglismaaga rikkunud. Vahekorda ei parandanud ka lugu, kus parajasti vanni võtnud Pusta temaga kohtuma tulnud Laidoneri pikalt oodata lasi.
Pusta jäi edasi välisministriks, ent oktoobri algul 1925 pani ta ameti ikkagi maha. Vaba Maa kirjutas selle kohta, et „välisminister Pusta lahkumine tulnud tema isiklikust läbisaamatusest väliskomisjoniga“. Ehk siis Laidoneriga. Ka diplomaat Oskar Öpik on oma mälestustes hiljem väitnud, et Pusta tegelikuks kukutajaks oli just Laidoner. Kuigi Pusta viibis järgneval kümnendil Eestist eemal – ta oli saadik Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Poolas ja Skandinaavias –, jäi tüli Laidoneriga hõõguma.
Pusta karjäär lõppes Patareis
8. detsembril 1935 rabas Eestit teade, et vabadussõjalased tahtsid vägivaldselt võimu haarata, ent see mässukatse kukkus läbi. Järgnes massiline vahistamiste laine. Pusta, kes oli samal ajal Eesti saadik Rootsis, sai paar päeva hiljem Tallinnast lühikese telegrammi: „Sõitke viibimata Tallinna.“
Kui Pusta 13. detsembril Tallinna jõudis, oli ta juba kuulnud, et tema nimi on vapside valitsuse nimekirjas kui välisminister. Ent seda oli tehtud tema teadmata, mistõttu ei kartnud ta midagi halba. Ometi Pusta vahistati ja toimetati Patarei vanglasse.
Möödus kuu, aga süüdistust talle ei esitatud. „Pole ka poliitpolitseil ühtegi tõendust selle kohta, et mina olnuks teadlik kavatsetavast riigipöördest ja mu nime trükkimisest lendlehele,“ kirjutas Pusta päevikusse 17. jaanuaril 1936. Samal lehel olid ka endiste riigivanemate Jaan Teemanti ja Jaan Tõnissoni nimed, ent neid ei vangistatud. Pusta küsis: „Mis põhjustab siis teistviisi ümberkäimist minuga?“ Ilmselt ei eksi need, kelle arvates oli Pusta vangistamise taga Laidoner, kel oli võim ja kes kasutas avanenud võimaluse ära.
Läks teinegi kuu, kuid Pustat ei vabastatud. 12. veebruaril kuulas tähtsamate asjade kohtu-uurija Siegfried Tatar Pusta üle ja ütles muu hulgas, et vapsid Johannes Holland ja Hjalmar Mäe tunnistasid eeluurimisel, et Pusta polnud teadlik vapside plaanist teda oma valitsusse kutsuda. Ja need olla õieti ainsad tunnistused Pusta kohta.
Nädalapäevad hiljem selgus veel üllatavaid tõsiasju. Nimelt vallandati Pusta tagaselja töölt juba siis, kui ta kuulati polpolis üle veel tunnistaja, mitte kahtlusalusena. „Otsus oli ehk juba ette tehtud?“ küsib ta. 27. veebruaril sai Pusta teada, et tema „vangistamine otsustatud Toompeal juba enne mu väljakutsumist Stockholmist“.
Julm mäng jätkus veel mitu kuud. 6. mail toimetati Pusta raudus käsi koos vapside liidritega kohtusse. Protsess vältas mitu nädalat, enne kui prokurör teatas, et loobub süüdistustest Pusta suhtes. 25. mail 1936 Pusta vabastati.
Õigeksmõistmine ei muutnud midagi
Kuigi õigeks mõistetud, oli Pusta Eesti välispoliitika tegijate hulgast välja löödud. Seda iseloomustab ilmekalt Pusta diplomaatiline pass, mille välisministeerium oli saatnud tema perele tagasi Pusta vangistuse ajal. „Päevapilt on sellest välja rebitud ja peale löödud tempel „maksvuseta“. Kuna mul teist isikutunnistust ei ole, olen praegu üldse „maksvuseta“.“
Pustaga käitumist selgitas asjaosalise enda arvates kõige ausamalt üks välisministeeriumi direktoreid. „Vapside protsessiga polnud Pustal midagi tegemist. Aga et ta nimi oli kord nimekirja sattunud, siis kasutati juhust, et temast lahti saada. Peab teine kõnesid, teeb välispoliitikat, laseb end valida instituutide ja akadeemiate liikmeks, selle asemel et täita lihtsalt ministeeriumi eeskirju.“ Pusta võttis kokku: „Kehtivasse Eesti „demokraatlikku“ riigikorda ei passi diplomaat, kes ei taha olla lihtne ministeeriumi kirjakast.“
Laidoner oli sellega vabanenud oma kauaaegsest tülikast rivaalist. Ja kahtlemata sobis Pusta lahkumine ka välisministeeriumile, kus isepäine diplomaat just heas kuulsuses polnud. Ent Eesti jaoks polnud suurte kogemuste ja laiade sidemetega Pusta kõrvaleheitmine kindlasti kasulik. Tema häält olnuks mõni aasta hiljem kindlasti vaja olnud, kui rahvusvaheline olukord pingeliseks muutus.
1939. aasta sügisel pidi Laidoner tõdema: „Praegu ei ole meil seljatagust ja see on meie suurim nõrkus. Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie teame, et sel ja sel ajal, siis võitleksime.“ Eesti oli jäänud isoleerituna täiesti üksi, ja oma osa selles oli ka eestlaste omavahelistel kemplemistel. Pusta poleks riiki päästnud, ent koos temaga olnuks Eesti hääl maailmas kahtlemata tugevam.