Hilja Zoege von Manteuffel oli vanast ja väärikast suguvõsast pärit kombekas aadlipreili. Saatuslikul 1935. aasta suvel oli ta Nõmmelt läinud maale suvitama – Aegviitu endise Scheeli panga ametniku Wahli perekonda lastekasvatajaks. Pühapäeval, 30. juunil elas Aegviidu lõbusat elu, peeti uue supelbasseini avamispidu. Kella 10-11 vahel õhtul läks aadlipreili metsaradadele end natuke tuulutama. Ent kui Hilja hommikuks tagasi polnud, asuti juba esmaspäeva varavalges teda otsima. Paraku tagajärjeta.

Karjapoisi õõvastav leid

Umbes poole üheksa paiku hommikul hakkas Aegviidu-Kose maantee ääres Lemküla metsas karja hoidnud poisi koer kummaliselt käituma. Ta jooksis karja juurest ära tihnikusse, kust kostis kohe ka närvilist haukumist. Asja kaema läinud karjapoiss märkas tihnikus värsket lepaokste hunnikut. Neid laiali lükates ilmus nähtavale purukspekstud peaga naisterahva surnukeha. Ehmunud poiss jooksis paarisaja sammu kaugusel asuvasse Vikemaa suvilasse kohutavast leiust teatama. Just sealt oligi Hilja eelmisel õhtul kaduma läinud.

Suvilast kohale rutanud inimesed tundsid tapetus ära preili Hilja Zoege von Manteuffeli. Kuigi naine oli tapetud otse oma elukoha juures, polnud otsijad tema laipa varahommikul tähele pannud. Sündmuspaigale saabunud Rakvere kriminaalpolitsei oletas esmasel vaatlusel jälgede põhjal, et mõrvar oli ohvrile kallale tunginud maanteeäärsel lagendikul ning löönud teda seljatagant pähe. Seejärel lohistas oimetu naise tihnikusse, vägistas ja röövis ta paljaks. Ning lõpuks tappis abitu naise, lüües tal puruks näo ja kukla. Lahkudes oli mõrvar katnud laiba lepaokstega.

Üksikasjalikumalt selgitas juhtunut Rakvere linnaarsti dr Eugen Silla läbiviidud lahkamine. Aadlipreili oli saanud paremasse meelekohta nii ränga hoobi, et tema pea oli surutud suisa maa sisse. Ohvri kallal oli kasutatud ka terariista, sest tema näos oli suur haav, mis algas silma kohalt ja ulatus huulteni, purustades ühtlasi nina. Ka mõned ribid olid katki.

SAATUSLIK PIDU: Hilja Zoege von Manteuffel tuli just Aegviidu supelbasseini avamispeolt, kui langes veretöö ohvriks. Foto: Harjumaa Muuseum

Lagendikult avastatud verejälgede ja tallatud rohu põhjal oli näha, et Hilja võitles oma elu eest. Sellele viitasid ka tapetu pihust leitud juuksekarvad, mis kuulusid ilmselt mõrtsukale. Kümmekond sammu ohvrist eemal märkas üks kriminaalpolitseinik maas tikutoosi, kust tuli päevavalgele tapetult röövitud kullast uur. Nähtavasti oli mõrvar selle pagedes maha pillanud.

Muid jälgi sündmuskohalt ei leitud. Alguses tundus, et mõrtsuka tabamine on pea võimatu

Aadlipreili oli saanud paremasse meelekohta nii ränga hoobi, et tema pea oli surutud suisa maa sisse.

ülesanne. Liikus ju Aegviidu kandis kohalikele lisaks ringi ka palju juhuslikku rahvast: metsa- ja kraavitöölisi, suvitajaid ja teisi võõraid. Lisaks tõi pühapäevane pidu omakorda kokku hulga inimesi. Ainsaks lootuseks jäi oletus, et võitluses mõrvariga oli Hilja viimase kehale või näkku jätnud kriimustusi ning teisi vigastusi – see aitaks kahtlusaluse üles leida. Kiirelt tegutsenud politseile naerataski õnn.

Et tapmine oli sooritatud umbes kella 11 paiku õhtul, võis politsei arvates mõrvariks olla mõni koduteele asunud peoline. Seetõttu võeti just viimased kõigepealt ette. Juurdluse käigus selgus, et peol viibisid ja pummeldasid ka tosin kilomeetrit eemal Pillapalus elavad kraavitöölised.

Kriibitud näoga kraavihall

Esmaspäeva hilisõhtul sõidetigi nende juurde ning saadi teada, et üks Paul Võigemasti nimeline noormees oli peolt kriibitult naasnud. Parajasti magamisruumis pikutanud Paul käsutati asemelt püsti. Lüheldast kasvu, ent tugeva kehaehitusega noormehe näos olid sügavad kriimustused, mis olid ilmselgelt tekkinud küünistamise tagajärjel.

„Eriti tugevalt olid kriimustatud parem põsk ning silmanurk, mis kriimustusest ja tardunud verest otse kirju oli,“ kirjeldas Vaba Maa. Segaduses noormees ei suutnud kriminaalpolitsei küsimustele mõistlikku vastust anda. Samal ajal tuli läbiotsimisel tema taskust nähtavale punase kiviga kuldsõrmus, aga just sõrmus oli ohvrilt röövitud. Ka olid Pauli pükstel vereplekid. Nähes oma olukorra lootusetust, tunnistas noormees kuritöö üles. Võigemasti käed pandi raudu ja ta toimetati autoga Rakverre.

VAPUSTAS EESTIT: Idüllilises Aegviidus vägistati ja tapeti suvel 1935 aadlipreili Hilja Zoege von Manteuffel. Foto: Rozanov, N./Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Rakveres tunnistas 24aastane Paul Võigemast oma teo üksikasjaliselt üles. Kuue klassi haridusega Paul rääkis, et polnud kunagi mõelnud, kuidas temast võiks saada mõrvar, ning ta ei suutnud oma metsikut käitumist ka ise mõista. Kõigile küsimustele vastas ta justkui ohates.

Tol saatuslikul õhtul oli Paul naabruses asuva supelbasseini avamisel, kust kella 11 paiku hakkas jalgrattaga kodu poole sõitma. Metsas kohtas ta võõrast neidu, kellele ajas mesijuttu ja tegi lähenemiskatseid. Paul võttis Hilja ümbert kinni, kuid neiu hakkas vastu rabelema. Poiss vihastas ja kägistas Hilja uimaseks. Kui viimane meelemärkusele tuli, tungis ta Paulile kallale, kriimustades tema nägu ja murdis sõrme. Paul rääkis, et siis haaranud ta oma rautatud saapa ja tagunud selle kontsaga neiule pähe, kuni see vait jäänud. Vedas siis laiba põõsasse ja kattis okstega.

Klaas mürki

Kuna kuritegu sooritati kaitseseisukorra piirkonnas, ootas Võigemasti sõjakohus ja surmanuhtlus. „Roim on oma üksikasjade poolest jubedamaid, mis viimasel ajal juhtunud. Hoolimata sellest, et kuritöö kohal igasugused jäljed puudusid, läks kriminaalpolitseil korda roimarit tabada vähem kui 20 tunni jooksul,“ kirjutas Vaba Maa.

Kohtuistung Võigemasti üle peeti juba 15. augustil Tallinnas sõjaringkonna kohtus. Mõrtsukas tunnistas end süüdi Hilja Zoege von Manteuffeli tapmises ja vägistamises, ent eitas röövimist. Ka ütles ta, et oli tol õhtul väga purjus ega mäleta midagi. Prokurör Konstantin Trakmann lükkas ta põhjendused ümber. Tema sõnul leiti Võigemasti juurest tapetu sõrmus ning uuri ei pannud tikutoosi ju ometi tapetu. Samuti pole usutav, et Võigemast oli nii purjus, et midagi ei mäleta: koju sõitis ta ikkagi jalgrattaga. Seetõttu palus prokurör määrata süüalusele kõrgeim karistus – surmanuhtlus. Kuigi süüaluse advokaat palus kergemat karistust – eluaegset sunnitööd –, mõistis kohus Võigemasti surma.

Aegviidu mõrtsuka Paul Võigemasti viimne tund saabus 20. augustil 1935. Pärastlõunal kell neli luges prokurör talle Tallinna keskvanglas ette kohtuotsuse ja teatas, et surmamõistetul on valida kas mürk või poomine. Võigemast valis mürgi ning vangla arst ulatas talle klaasi tsüankaaliumiga. Mõrvar tühjendas klaasi ja vajus elutult kokku.

Lasud Jäneda Kuradisilla juures

Vaid kümmekond kilomeetrit Zoege von Manteuffeli mõrvakohast eemal oli aset leidnud teine mõrv, mille ohviks langes samuti aadlik. 1919. aastal tapeti oma kodu lähedal 37aastane Jäneda mõisahärra Johann von Benckendorff. Noorel parunil oli selja taga hiilgav karjäär: 1908.a.

EI MINGIT HALASTUST: Aegviidu mõrtsukas mõisteti kiiresti surma – vähem kui kaks kuud pärast tapatööd oli ta juba hukatud. Foto: repro

määrati ta tööle Vene välisministeeriumisse ning võeti tsaari õukonda kammerhärra seisusesse. Peagi nimetati Benckendorff riiginõunikuks ja lähetati teenistusse Venemaa Berliini saatkonda, kus ta tõusis teiseks sekretäriks.

Kui 1910. aastal suri Jäneda vana mõisnik Aleksander von Benckendorff, päris Johann tema valdused. Just tema püstitas Jänedale uue häärberi, mida tuntakse Jäneda lossina. Kui Venemaa langes revolutsioonikaosesse, kolis Johann koos lastega aprillis 1918 Jänedale. Tema abikaasa Maria Zakrevskaja jäi aga Petrogradi. Rahulikku elu kodus sai mõisahärra nautida aga kõigest aasta.

Saatuslikul 19. aprillil 1919 külastas Johann ilmselt jahimaja Kalijärve ääres. Mõrtsukas varitses teda Kalijärve teel Kuradisilla juures vallseljakul. Kui mõisahärra ligidale jõudis, kõlas kaks lasku, veidi hiljem veel paar pauku. Johann varises elutult kokku. Samal ajal pühkis lähedalasuvas Teokülas koduõue Juuli Tomson, kellest mõrtsukas Aegviidu suunas mööda kihutas. See oli sama küla moonaka poeg Rudolf Rosenstrauch, kes Juulile veel hüüdis: „Nüüd on kätte tasutud!“

Mida Rudolf sellega öelda tahtis? Tomsoni mälestuste kohaselt käinud Rudolf mõisa köögitüdrukute juures ehal. Need maganud lossi esimesel korrusel, kuhu Rudolf läänepoolse rõdu pealt läbi akna sisse ronis. Õnnetuseks tõstis üks köögitüdrukutest aga hirmsat kisa, mille peale mõisahärra kohale tormas. Rudolf jäi vahele ja sai Johanni käest pragada. Benckendorff öelnud, et see pole tema asi, kellega ta köögitüdrukud magavad, aga kuidas küll jagus ühel talumatsil jultumust tungida öösel läbi akna tema majja!

Rudolfi seiklus päädis tema isa karistamisega, keda häbistades noomiti teiste mõisatööliste ees. Kui algas Vabadussõda, läks rindele ka Rudolf. 19. aprilli sündmuste ajal oli ta kodus kolmepäevasel puhkusel, mil otsustanudki vana võla ära klaarida. See on siiski vaid versioon, millel puudub vettpidav kinnitus. Kuigi Rosenstrauch tapatööga aastakümneid hiljem kiitles, pole see ikkagi kindel. Niisamuti jäi segaseks, miks ikkagi tapeti Johann von Ben­ckendorff.