Aïsha Devi muusikakunst – meditatsioon, kollektiivne transs ja ravivad helisagedused
Mulle meeldib väga Aïsha Devi paari nädala eest ilmunud album “Of Matter & Spirit”. Sellel plaadil on uue elektroonikakoolkonna helkivust ja sädelust. On bassimuusika süngust. Ja oriendi muusikatraditsioonide kaunistusi. Helilisi purskeid üles ja alla, vasakule ja paremale.
Lauluhäälte valikus on digitaalseid robotihääli, nii ürgseid kui elektroonilisi nõiahääli, on viimasel ajal levinud kommet laulda friiklikult kõrges registris.
“Of Matter & Spirit” loksub minu meelest hästi kokku ka praeguse kontseptuaalse ja filosoofilise digitaalmuusika tulvaga. Ta justkui tegutseks samadel aladel kus Oneohtrix Point Never, Holly Herndon, Kara-Lis Coverdale, Fatima Al Qadiri. Ja ta on küll ka poliitiline, kuid meid matnud digitihnikusse orientiiride märkimise asemel suhtub tema muusikasse kui ravimisse. Millessegi, mida ta loob meditatsiooni, hinduismi ja budismi õpetuste ja traditsioonide abil. Otsides neid tervisele kõige kasulikumaid helisagedusi.
Veel mõne aasta eest salvestas Aïsha muusikat Kate Waxi varjunime all (Aïsha Devi Enz on tema pärisnimi). Siis oli ta kindlasti vähem müstiline – muusika liikus kunstpopi ja postdubstep’i vahelisel alal. Ning Kate’i muusikat andsid välja nimekad plaadifirmad – Trevor Jacksoni Output, Nick Holdeni Border Community.
Šveitsis sündinud, isa poolt Nepali-Tiibeti juurtega Aïsha vastas mõningatele küsimustele enne oma ülesastumist praegu Tallinnas toimuval uuel festivalil Üle Heli. Tema kontsert toimub reedel, 23. oktoobril Üle Heli kontserdiööl Von Krahlis.
Palun selgita, millised on peamised erinevused Kate Waxi ja Aïsha Devi muusika vahel?
Kate Wax oli tegelaskuju, üks minu identiteedi tahkudest. Aïsha Devi on mu päris nimi, kogu minu identiteet on seal taas kokku saanud.
Aïsha Devi album haakub minu isiklike ja sügavate sisemiste muutustega. Selle tekke taga on mu identiteediotsingud, minu isapoolne Nepali kultuur ja taust ning meditatsiooniga tegelemine. Ma olen sukeldunud vanade tavade uurimisse ja õppimisse – iidsetesse hinduismi ja budismi tekstidesse ja muusikasse, olen õppinud veedade mantraid, munkade laulmistehnikat ja sellest kasvas veendumus, et muusikal on ürgse rituaali funktsioon.
Uus album sündis väga teadlikus teadvuseseisundis, on märksa vähem egokeskne ja palju abstraktsem. Iga sagedus viib järgmisele tasemele transis, sinna, kus minu häälest saab kosmiline vektor.
See, kuidas ma laulan, on muutunud – olen läinud lääne diatooniliselt laulmiselt üle veerandtoonide kasutamisele.
Ja meditatsiooni abil olen leidnud oma sisemise hingamise, essentsi, mis aitab mul laulda ja on juhatanud mind mingisuguste orgaaniliste loomeimpulsside juurde.
Kui sa istud “klaveri taha” maha, et üks lugu valmistada – kas sul on mingi selge siht, kuhu sa loodavaga jõuda tahad?
Mul on meditatsioon ja muusika valmistamine muutunud üheks ja samaks tegevuseks. Muusikat luues olen justkui muutunud teadvuseseisundis.
Kahtlustan, et ma manipuleerin helisid just selles suunas, et nad läheks kokku transiseisundiga, kus ma parasjagu olen, ja et need helid siis omakorda võimendaksid transsi, aina kõrgemale selles meeliülendaval spiraalil.
Tavaliselt alustan lugu rütmiga, elu ja surma kõige olulisema liikumisega, see on kui sisemine mantra, luude vibratsioon.
Mulle meeldib sinu uus album väga. Esiteks just see, kuidas seal on ürgne, müstiline, muinasjutuline segamini futuristliku, ulmelise ja mingi digitaalse utoopiaga. Kas see on vaid minu interpretatsioon, või võib see olla osake ka sinu kavatsustest?
Aitäh!
Jah, rituaalne, traditsionaalne ja sakraalne muusika tõmbab mind kui magnet. Muusika, mis ei ole käinud läbi meedia, reklaami ja popkultuuri veski. See muusika on puhas ja tugeva psühhotroopse mõjuga. Ma püüan viia need iidsed parameetrid tänapäevasesse formaati. Minu loomulik töövahend on arvuti, millega ma ühendan iidsed kosmilised teadmised elektroonilise produktsiooniga.
Sa oled õppinud, et teatud helisagedustega laulmisel võib ravida keha. Milliseid kohti kehas täpsemalt? Ja kas see võib ka kuulajaid ravida?
Kogu universum reageerib sagedustele. Ka taimede kasv kiireneb teatud toonide juures. Kummalisel kombel on moodne muusikasalvestamine seatud 440 hertsile, millel pole meile mingit mõju. 432 hertsi oleks palju kasulikum valik.
Muusika on raviva toimega. Mõjutab kõiki kehaosi, ka psüühikat. Igas sinu rakus on sageduste ekvivalente.
Kui inimesed sellest tõesti huvitatud on, siis võiksid nad alustada meditatsiooni baasteadmistega, tšakrate sagedustega ja lugeda veedasid. Ma usun, et seejärel võetaks muusikat kui üht peamist ravimit ja midagi, mis viib inimesed uue kollektiivse teadvuseni.
Sa oled öelnud, et muusika peaks olema poliitiline. Kuidas võiksid artisti poliitilised vaated ja väljaütlemised mõjuda kuulajale? Kas sa lihtsalt väljendad oma vaateid või sarnaned sa poliitikuga, kes proovib oma arusaamadele aina rohkem ja rohkem pooldajaid leida?
Poliitika on tsirkus filmistaaridele ja wannabe’dele...
Minu utoopia rajaneb šamaanidel, teadmameestel, kunstnikel, teadlikutel teadlastel ja egovabadel liidritel.
Aga kapitalismi paradigma on nii või naa kokku kukkumas. Juba ju otsitakse uusi alternatiive.
Me oleme liikumas individualistlikust süsteemist kollektiivse suunas, inimeste tuimus, hüpnoos ja passiivsus sel teemal on hajumas ja vähenemas. Meil kui kunstnikel on platvorm selle kõige välja ütlemiseks, me võime käivitada inimeste enesejõustamisprotsesse, luua muusikat, millel on mõju igaühe hingele. Ma arvan, et kunstnikud on nende muutuste algatajad.
Kas inimene võiks kuulata ja nautida muusikat, mille autori või muusikas eneses esinevad poliitilised vaated ei lähe üldse kokku tema enda vaadetega?
Võiks küll, aga ta ei peaks, kui ta enda vajadusi teadvustaks.
Kas sa oled kunagi kuulanud ja nautinud muusikat, mille sõnad väljendavad midagi sellist, millele sa vastu oled?
Ma üritan mitte nautida Burzumi (Norra black metal-artist, kes on kodanikuna esinenud ultraparempoolsete vaadetega).
Sinu uuel plaadil on lugu “1%” – palun ütle, mis on selle loo sõnum?
See räägib sellest ühest protsendist, kes on monopoliseerinud jõukuse. Häbitud inimesed.
Eestis on üsna tugev ja häälekas Tiibeti vabastamise eest seisev liikumine. Kus liiguvad sinu mõtted Tiibeti asjus?
Rõhutud vähemuste kaitseks tõstan ma alati häält. Ja olukord Tiibetis on imperialistliku türannia kehastus. Tiibet puudutab mind väga, kuna olen Nepali tiibeti-birma päritolu. Aga ka seetõttu, et rõhuja kiusab taga munkasid, rahumeelseid inimesi, proovib välja rookida budismi ja esivanemate teadmisi ning asendada neid oma ideoloogiatega.
Milliste tänapäeva muusikute loominguga võiks sinu muusika suguluses olla? Või pead sa end muudest muusikalistest liikumistest täiesti sõltumatuks?
Eks ma olen üsna nišis, aga värske uus scene on olemas küll, see, kus on rohkem aktivismi, rohkem radikaalsust, vähem ego.
Mulle meeldib väga FISi looming. Ta ehitab suurepäraseid orgaanilisi tekstuure ja tema muusika baas on just töö sagedustega ja nende füüsiline mõju.
Ühtlasi lähevad mulle väga korda M.E.S.H., Kuedo, Klara Lewis, Lorenzo Senni, ka neil on instiktiivne meisterlikkus sageduste tööle panemisel.
Ka publik on muutumas. Inimesed on pelgast meelelahutusele suunatusest liikumas uue kvaliteediga kuulamise juurde.
Mida võib sinu live-esinemiselt oodata?
Proovin luua kollektiivse transi. Tahan tunda, et olen publikuga üks, hierarhiavabas ühtekuuluvuses. Ma tahan valla päästa nähtamatu energia ja vibratsioonid, mida oleks võimalik tunda ka kontides. Live peab minu jaoks olema viiedimensiooniline rännak.
