Allani ilmutus

Ma ei ole eesti keeleruumis kohanud yhtegi 22aastast, kes oleks Andres Allani tasemel kirjutanud, väidab Lauri Sommer.

Andres Allan Ellmann (1965–88) oli noor mees isegi “varalahkunud rock-staaride klubi” (Hendrix, Joplin, Cobain jt) standarditega võttes. Pigem kaldus ta vanus mõnede märtrisurma läinute ja idealistlike romantikute kanti. Ei tahaks kyll õhutada mingisugust surnute romantiseerimist. Nad lihtsalt on. Igayhe tutvusringkonnas ja suguvõsas, ajaloos, surnuaedades, internetis ja siinsamas.

Ka Eesti luule tunneb ju Kristjan Jaaku, Ilmi Kollat ja teisi. Huvi nende vastu on huvi elu põgususe ja olemuse vastu. Mida nad maailmale näidata jõudsid, see on näidatud värskelt, ilma hilisemate korduste ja eneseõigustamisteta. Igal noorelt kadunul on oma saladus nagu lause, mille teine pool jääb igavesti ytlemata, mida igayks võib proovida kokku lugeda ise.

Arvan, et õpin äraläinutelt midagi. Juhtun vahel jätkama mõnda asja, mida nemad fyysilises plaanis enam lõpetada ei saa. Piir maailmade vahel pole ju nii jäik, kui ateism ja materialism eeldama on harjunud. Kui surnud vahel kuidagi aitavad elavaid, eks siis vastupidigi. Igal on omad surnud, iseasi, kas ta neid tunneb. Kylas saab käia, koos võib paluda, leiba võtta, topkat teha ja nõu kysida. Seda põlisrahvastel ja saja aasta eest kylakristlikel setudel veel laialt levinud suhtumist toetab ka Allani luule maailm, õigemini need reaalsuse kihid, mida ta oma tekstides kylastas.

Loomupärase karismaga inimesena otsis ta juba lapsena ja sattus seejärel kokku varaste eesti punkaritega. See algas kusagil 1979 paiku, ajal, mil stiil polnud Eestis veel stampi langenud ega moeasjaks saanud. Läänest siia kaootiliselt imbuv info jättis palju ruumi kujutlusele ja loomulikule protestile, mida kandis isikupärane riietumisstiil, bänditegemine (Allani Reaal-Kloaak kyll kontserdini ei jõudnud), “krambiteatri” aktsioonid linna peal, pärast Propa-matši katkestamist (1980) tekkinud protestirongkäik (kus ta algatas “punk-marsisammu”) ja venestamise põhjustatud noorterahutuste laine. Sõber ja klassivend Ivo Uukkivi (Munk – Kopli Otelli ja Velikije Luki laulja) oli yks neist, kes hiljem määrasid eesti pungi näo. Tema sai oma hullu elu elamise innustust ka Allanilt. Muidugi on igas liikumises liidrid ja loodrid ning tegevus kujuneb vastavalt mõttelennu kõrgusele ja konformismi määrale. Mulle tundub, et esimene punk oli natuke teistmoodi ja sel oli vähem yhist hilisema tähelepanuhoorade poseerimise ja demonstratiivse alkoholismiga, mida oma menuraamatus nii sulnilt kirjeldab Mihkel Raud.

Eestlus oli Allanile tähtis – seal peres lauldi ikka salaja eesti hymni – ja samamoodi usk – käidi kirikus. Usu algmed sai ta Tartumaalt pärit kristlik-mystilise kallakuga vanaemalt. Pärast tolle surma taipaski, et tahab usu kaudu inimesi aidata, ning läks sellise šamanistlik-kristliku suhtumisega Usuteaduse Instituuti õppima. Tema usk oli loov palang, ta võis võltsi olekuga pappidele ka lausa käsipidi kallale minna.

Veel oli ta elutundes lapsepõlve tubateatrite ja vend Raouliga filmimängimise ajast peale leidlikkust ja impulsiivsust. Seda sai tõeks teha nii karatetrennis käies, Ryhm T näitustel performance’it tehes, kirikuteener olles, armastades, sõpradega mööda suurt kodumaad rännates kui ka Käändal yksi olles, õppides, nägemusi nähes ja kirjutades. See Lääne- ja Raplamaa piiril olev, mõne veidriku poolt pärapõrgusse ehitatud ja seal tänini elektrita pysiv anomaalne ryytlimõis koos oma ymbrusega kujundas kuidagi Allani luule stiili. Eriti kaugele viisid öösiti yleval olekud ja hingerännud, milles vahel kippus kaduma ka kir jutaja isik. Sellised omapead otsingud ongi ohtlikud. 1988 kevadel tuli Allan pärast nädalast mõisas olemist tagasi täiesti äraolevana. Tal oli olnud mingi elu muutev, võib-olla katust kõigutav nägemus. Oli kurnatud, ei saanud enam eriti magada ega syya, käis posijatelt kaitset otsimas. Aeg oli justkui helge – naisel kõhus laps, kelle koju tulekuks korteriremont käimas, rahvuslik ärkamine täies õies, aga tema... juba pooleldi mujal. Ei tea, kus. Sel suvel koostas ta ema palvel luulekogu “Urila manu” (ilmunud Andres Vanapa leitud lisadega 1993), ning kukkus tänini mõistatuslikel asjaoludel oma Roosikrantsi tänava kodu trepikoja rõdult surnuks. Mis asja ta sinna oma korterist yhe trepi ylevalpool asuvasse vahekäiku yldse läks? Niisama unistama ja kõõluma? Või tiriti? Kas tõesti KGB? Ylekuulamistel oli A. pungipõlves käinud, kyllap ta seal neile vastu ka nähvas.

Mõisast konfiskeeriti yhe ammuse väljasõidu tulemusena sinimustvalge, aga aasta oli ju 1988, mitte 1948. Toimikud on Moskvasse ära viidud, nii et Julgeolek selle koha pealt vaikib.

Mis aga kõneleb, on Allani elu ja luule. Seal peegeldub isikupäraselt hulk 80ndate alternatiivkultuuri suuri hoovusi, pungi eod, alternatiivne usuelu, hipivärk ja looduslähedus muidugi ka. Parimates lulkades on selged pildid neist paikadest ja olevustest, keda ta oma nägemustes nägi. Sisemaailm ja värvikas keel, kus arhailised sõnad, tartumurdelised jooned, punkide tänavasläng ja väljenduse loomulikkus sulavad yheks suureks loitsuks.

Ma ei ole eesti keeleruumis kohanud yhtegi 22aastast, kes oleks sel tasemel kirjutanud. Praegused klassikud olid sama vanalt alles nukkumist ootavad tõugud – Masing Tagorest lahti saanud ja mitmesuguse katsetamise läbi oma stiili otsiv, Alliksaar Rilke ja Underi sabas kondav boheem, Kaplinski hiljuti kristliku suunaga salme teinud nooruk, kellele meeldis vene luule laulvus, jne. Nii vara lihtsalt ei kypseta. Ka kaheksakymnendate luulepildis, kuhu Allan nyyd takkajärgi lisandub, oli ta ysna omaette. Venestamise surutises, tsensuuri koridorides ja hiljem rahvusromantika tõustes kujutlus ju yldiselt ei lennanud. Muu mytoloogiline lyyrika on pigem selline literatuurne ja kuuekymnendate suuruste mõjuväljas siplev, mitte spontaanselt kogemuslik. Nõukogude argipäevast viisid välja ka ulakus ja vaimukus – sabotöör Villu Tamme kysis oma laulus yhe parteilase kohta, et “miks võeti maha see / tore junni näoga onuke”. Mulle tundub, et natuke Allan mõjus ka. Ringo Ringvee, Aime Hansen ja Jim Ollinovski nägid ta kaudu nägemusliku kirjutamise võimalusi, mõnedelgi muudel on mees elust meeles.

Eelnev jutt ei pyya väita, et tegu oli geniaalse ingliga. Temast jäi maha ka suutmatusi, konflikte ja nõrgemaid tekste, aga tuum kannab. Mingi innustav sobimatus halli ymbrusega ja selle julge yletamine. Seepärast on olemas pikk järelsõna, kolmandik esimest korda avaldatud tekste ja Andres Allani valikkogu “Öötrykid”. Et yks inimene taas ilmuks neile otsijatele, kellega ta võiks haakuda tänases päevas, kus leidub temaga seonduvat – luule toimetab vabamate assotsiatsioonidega, noored rändavad palju ringi, kusagil elavad psyhhedeelse suunaga subkultuurid ja rohkem on ka privaatset religioossust.