Õigupoolest olime Jaak Kilmi ja Mart Tanieliga tulnud Ameerikasse filmima episoodi meie uuest dokumentaalfilmist „Müümise kunst“. Kuna filmitöö täiesti ootamatutel põhjustel katkes, jäime ligi kaheks nädalaks ripakile. Koju minna oleks nagu nõme, sestap otsustasime võtta ükshaaval ette kõik ameerika lõunaosariikide legendaarsed scene’d  – kantrimeka Nashville, bluusipõrgu Memphise ja dzässiparadiisi New Orleansi, vahelepõikega Bonnaroo rockfestivalile.

07.06

Nashville on metropol peale paduameeriklase vist ainult erivajadusega isendile, st. kantrikultuuri austajaile. See on konservatiivsete põhiväärtuste kants, mis seisab vankumatu vastukaaluna põhjaosariikide rock’n’rolli lodevale libertiinsusele. Turdid sellid sepistavad lihtsaid viisikesi piiblist, pereväärtustest ja meheks olemise eetikast, iga teise auto numbri kõrval uhkeldab kleeps „Support our troops“ või „God bless America“. Aga autentsust kohtab siin sama vähe, nagu igas teiseski turismikeskuses. Eriti praegu, kus Nashville suurte poegade Hank Williamsi ja Johnny Cashi asemel troonib blondide vuntsidega südametemurdja Alan Jackson, marurahvuslikud vennad Zantid, neegerkantristaar Cowboy Slim ja lapstäht, kelle nimi ei tule hetkel meelde. Kuldajastu muumiatest on areenile jäänud ilukirurgia imed Dolly Parton ja Loretta Lynn. Tissikantri päranditombu on võtnud üle kommertstshikid Shanya Twain, Faith Hill ja kogupere sekspomm Jessica Simpson, kes vaheldumisi hööritab seebivahuses aluspesus punase Buicki kapotil ja lõõritab Willie Nelsoniga duetis. Fully loaded. Hõberelvolvritega ehitud Caddilacid, roosad alligaatorbootsid, plaatinast kitarred - siinkandis vohab hüper-glitz nii jõulises vormis, mille kõrval kahvatub isegi isake Elvis. Bluegrassi tinistavate redneckide asemel patsutavad kohevate frisuuridega kantristaarid üksteist Grand Ole Opry gaaladel, seljas briljantidega palistanud smokingud.

08.06

Tahame päevase lämbuse eest varjuda vetevoogudesse. Selgub, et looduslikkudes veekogudes supelda ei lubata, need on ette nähtud motoriseeritud sõidukite tarvis. Suplemiseks on basseinid ja veekeskused. Püüan endale supermarketist soetada ujukaid, aga nende pähe pakutakse XL shortse. Teen müüjale selgeks, et minu eelistuseks on keha vastu liibuvad elastsed ujumispüksid. Tüüp vaatab mind imeliku pilguga, teeb siis silma ja lausub: „Yo’ mean, you are speedo-type of guy?“. Mart, kes oli kodust kaasa võtnud liibuvad ujukad julgelt jalga pannud, teenis ära neegritüdrukute rõõmsad kilked. Appi-hurraa liikvel on speedo-guy!

Õdangul kaikub igast peatänava august eri kiiruse- ja valjusega tininaid. Jaapanlased pildistavad üksteist Willie Nelsoni pappkuju kõrval. Niikaugele kui silm ulatub on täis pakse valgeid kauboikaabudega turiste. Kui afroameeriklane on ülekaaluline, siis on see esteetiliselt täiesti talutav vaatepilt. Kaalukas kogu isegi ilmestab neegripere patriarhaalset stiili. Aga paksud valged, oma värvli vahelt kobrutava peki ja veenilaienditega on lihtsalt rõvedad. Häirimatult loputavad nad teeäärsetes trashlates King Size burgerit alla Extra Large kokaga, et seejärel siirduda õllede ja krõpsude juurde. Olgugi, et kõik kohad on täis kõikvõimalikke hoiatussilte (isegi Burgerkingi pellaris on sildike mis manitseb käsi pesema), ei hoiata keegi selle eest, et kolesterool tapab. Et rasvumine korraldab ameerikas sellise tapatalgu, millest Osama ei oska isegi unistada. Hea külg on aga, et sain oma ümarusele kalduva paunakesega kordki ka saleda tangokuningana ringi laiata.

Ühes urkas toimub karaoke. Vanamutt laulab pooltühja Kaurismäeliku kõrtsi laval, muldvana abikaasa saadab teda tamburiinil. Eestis on kõva sõna, kui keegi suudab meloodiale pihta saada niipaljugi, et saaks aru, millist lugu parasjagu vägistatakse. Siin aga allapoole Kaks Takti Ette keskmist naljalt keegi ei kukugi. Midagi pole öelda, kantri on valgetel lõunaosariiklastel otse südamest tulev väljendusviis, nagu mustadel bluus või räpp.

Otsustame integreeruda kohalikku ööellu. Selgus, et kauboid on iseäranis sõbralik rahvas. Mid-south dialekt on kiirelt omandatav – tuleb loobuda korrektsest artikuleerimisest, venitada maksimaalselt vokaale ja iga sõna heliliselt eri kõrgusel välja paisata. Kõnele justnagu jöriseks mõnd viisijuppi. Ja kui midagi öelda pole, siis lihtsalt huilga. Nad mõistavad sind suurepäraselt - mehed käristavad õllesid ja peo edenedes võid lõpuks end avastada mõne lahke lehmatüdruku tisside vahelt.

10.06

Tegelikult on Nashville lihtsale elamusturistile liiga vänge tablett, mida suures koguses manustada ei tohi. Saanud laksu kätte, tuleb käbedalt punuma pista, vastasel korral hakkab väga halb. Aga kus sellega, Nashville on nagu Tartu, nõiutud linn, millest ei saa kuidagi välja.

Lennujaama taga tõusvaid lennukeid filmides jääme turvatöötajale silma. Ta kuulab meid üle, kontrollib passi ja kirjutab protokolli, siis aga kutsub kohale oma ülemuse, kes kuulab meid üle, kontrollib passi ja kutsub kohale oma ülemuse, kes kuulab meid üle, kontrollib passi ja otsib läbi auto. Küsib, mida me filmitud materjaliga peale kavatseme hakata. Lõpuks selgub kogu protseduuri uba. Nimelt võime me selle materjali edasi müüa mõnele kahtlasele isikule Lähis-Idast ning terroristid omandaksid selle näol hindamatu vahendi õppimaks tundma kantripealinna lennuliiklust. Stiilne, kas pole?

Teine salaagent aga kehastub “heaks võmmiks”. Ta uuris, ega me ei ole teel lähistel toimuvale Bonnaroo rockfestarile, kus vohavad dõup, paljad tüdrukud ja vaba armastus. Alguses kõlab see ülistuskõne karmi korrakaitsja suust provokatsioonina, mille abil kahtlased euroopa elemendid liistule tõmmata. Hipid ja terroristid, mis vahet seal on? Aga entusiasm, millega tüüp kaitses oma ettekujutust maisest paradiisist, lubas uskuda täielist siirust. Ameerika, mis on otsast otsani täis umbusku ja hirmu, relvi, turvamehi ja naabrivalvet, usub siiralt, et tema kehastabki Vabadust suure V-ga ja püüab seda teistelegi õpetada. Isegi tikutoosi ehib kiri The Light of Freedom.

Viimane aeg on turvari nõu kuulda võtta ja põgeneda siit ameerika urruaugust. Meenub ilus legend ansambli Sex Pistolsi kontserdist Nashvilles, kus publik oli loopinud ansamblit õllepudelitega seni, kuni Sid Vicious võtnud välja kürva ja urineerinud pika kaarega publiku kauboikaabudele.

11.06

Bonnaroo toimus külakeses nimega Manchester, ühes paljudest väikestest Manchesteridest üle Ameerika. Nii nagu kuulsal inglise nimekaimul, on just popmuusika see, mis teeb Mancherster Tennessee olulisemaks paigaks maailmakaardil kui kohake nimega Estonia. Bonnarood nimetatakse väikeseks Woodstockiks ja õigusega; kõige minevam müügiartikkel on eelmiste Bonnaroo festarite logodega räbaldunud T-särgid. Mida vanem seda hinnalisem, piisava dollaripataka eest võid kehastuda festari veteraniks, kes on viibinud ajaloo sünni juures. Hiiglasliku festivaliplatsi kõiki sissesõiduteid palistavad väikeettevõtjate hordid, käes plakatid, mille ühele küljele oli kirjutatud “ostan pileteid” ja teisele “müün pileteid”. Hinnad on ametlikest poole odavamad. Mil moel nad tehingust oma vahekasumi välja teenivad, jääb arusaamatuks. Nii kui auto peatub, hakkab mehi zombidena akendest sisse litsuma. Kusjuures iga müügimees kaebab oma konkurendi peale, et nood müüvad võltsitud pileteid ja tema ehtsaid. Politsei vaatab sebimist laisalt pealt, sest on ju vaba ettevõtlus ameerika võimsuse alustala. Saame ühe mustanahalisega kaubale, sest tüüp on moodustanud koostöökartelli festivali ametliku transpordimehega. Too sõidutab meid 20 taala eest läbi VIP väravate, ise samal ajal kirudes oma partnerit, kes on tema sõnul ahne petis, nagu kõik neegrid.

Festivaliplatsil vastab reaalsus ootustele. Oli kohustuslik vihm ja tüdrukud poris hullamas, oli paljast ihu ja dõupi ja vabameelsust, muidugi kaasaegsel moel. Seksrevolutsioon on meelelahutusbisnise lahutamatu osa. Keskklassi presentsust ilmestas kilomeetreid vältav parklate ja haagissuvilate rodu. Vaba ettevõtluse vaim hõljus isegi behind the line - vilgas kanepiäri käis kõrvu hipikulinate, pizzameeste, posijate ja valgustust müütavate krishnaiitidega. Satume kontserditelki, kuhu Iron and Wine nimeline folk-grupp on meelitanud kohale pinutäie keskmisest ilusamaid poolpaljaid hipitüdrukuid. Arusaadav, sest ansambli solist Sam Beam nägi välja nagu noor Tõnu Tepandi, aga laulis sedavõrd õrna häälega, et isegi Jaan Kaplinski mõjuks ta kõrval vene pätina. Õhus hõljus higi, feromoone, kanepit ja maasikalõhna. Tjah, tervistav kokteil pärast Nashville üledoosi.

Saadud elamuste mõjul kukkusin ära ja nägin unes psühhedeelseid kujundeid progebänd Mars Volta võimsa helitulva saatel, sellal kui armsad kolleegid valvasid mu und poriaugus ja peletasid turvamehi.

12.06

Hommikul, magades välja liiga järsku hüpet rock’n’rolli elustiili, satuvad mõned meist tõelise seksrevolutsiooni ohvriks. Liitrine Jack Daniels kaenlas, siseneb motellituppa Tina Illinoisist, märg ja porine peaaegu paljas daam. Enne kui flegmaatiline eestlane kiunatadagi jõuab, langeb inimorkaan kaitsetult magava Jaagu otsa. Jaak protesteerib haledalt, aga naine saab sellest valesti aru ja kukub rutjuma. Dokumentalist tunneb dokumentalisti hädas ja haarab filmikaamera järele. Orkaan haihtub sama äkitselt kui ta tekkiski, viies kaasa kogu meie brändi- ja õlletagavara. Otsustame hüljata ohtliku motelli. Viimane pilt Manchesterist – kesk lõpmatuid remondigaraazhe, vulkaniseerimistsehhe ja lammutustöökodasid, seisab üksik järelhaagis, millest kaikub “The House of the Rising Sun” karaokeversioon. Haagise ees tantsivad 3 küpses eas naist ja üks sülelaps sõnuseletamatut line-tantsu. Lugu lõpeb ja teine algab. Seltskond võtab sisse uue konfiguratsiooni ja jätkab. Ja nii terve päeva. Ja järgmise. Ja ülejärgmise…

Memphis Tennesee on linn, mille kohta saab reservatsioonideta öelda vana hea Lõuna. Pikajuukselised patrioodid kogunevad kõrtsides Konföderatsiooni lipu alla, et taga nutta jänkide poolt lörtsitud Southern Pride’i. Majesteetlik Mississipi kannab krigisevaid prahilaevasid unustuse saare poole. Väiksed afropoisid kümblevad purskaevus ja gängstamehed veedavad aega bensujaama taga valuvelgi võrreldes. Keset aeglast elurütmi on üks vilgas saareke, kus toimub around the clock. Beale Street – deltabluusi ground zero. Üldisest kakofooniast eristub muldvanade neegritaatite kraaksatusi, saatmas üksildane tromboon või steelkitarre kiunatus. Kerjused tantsivad lava ees, prügikotid turjal. Iga minuti järel vajus meie kolmikule ligi isikuid, kes kõik soovisid mingit teenet: joo mään, geeevmee tseinss, äimm staarvin. Geevmee öö bakk. Eint you hääv ei smooke? Tüübid vehkisid kätega nagu jaamakorraldajad, nii mõnigi neist poleks stand up laval halvem showmees, kui Eddie Murphy või Chris Rock. Algul andsime lahkesti kõigile, ent delegatsioonil polnud lõppu. Pisut aitas vana hea “I spiik eni engliš”, aga lõpuks ajas see kommunikatsioonivorm juhtme kokku. Aga mis teed, vaba ettevõtlus ikkagi.

14.06

Hommikul äratab meid Jessika Simpsoni sidistamine. Vahetame kanalit. Wrestlingu mehed peksavad üksteisele toolidega pähe. Vahetame kanalit. Järgmisel kanalil on ülekanne full contact fighting’ult, kus jõrmid mehed peksavad teineteist ilma igasuguste kaitsevahenditeta poolsurnuks. Huvitav tähelepanek - maal kus igasugune seksikas viide on kas musta laigu või piiksu taha peidetud ja ujumispüksid on sündsad vaid siis, kui nad ulatuvad üle põlve, võib kogu pere istuda hommikulauas ja nautida kõige naturaalsemat vägivalda.

Sa ei ole enne Memphises käind, kui pole Elvise kodu näind. Kuulus Graceland on üks uusrikka villa, täis kiiskavmaitsetut sodi. On jääkarunahksesse voodisse installeeritud stereokombain ja lennuk tagahoovis, mille sisekujundus ei jää alla Kremlile. Jaapani turistid muudkui plõksutavad, sellal kui Lisa Maria Presley hääl ülistab oma armastavat isa – ükskord tõi Elvis tütrele karaadise briljandi ja teinekord üleni kullast kiikhobu. Presley lese kureeritav Elvise tööstus on kõik kavalalt läbi mõelnud – iga muuseum lõpeb kohustusliku gift-shopiga. Ostsin 12 taala eest seinakella, millel Elvis võdistab puusi nagu kiimane jaanimardikas. Elvis elab! Ta elab edasi neis usinates Indoneesia või Sri Lanka naiste käekestes, kes 12 dollarise kuupalga eest maalivad kelladele rokikuninga kuulsaid bakenbarde.

Gracelandi piletibüroos toimus pikantne vahejuhtum. Lootuses tasuta piletile, lehvitan kassas oma kodukootud FIPRESCI kaarti ja valetan, et teen lugu Gracelandist. Piletitädi teatab seepeale, et kui ma teen neist lugu, siis ta meid sisse ei lase. Ja üldsegi ähvardab sel puhul kohtuasi. Võttis tummaks. Nojah, kui te ei taha et ma teist lugu teen, siis andke tasuta piletid. Ultimaatium toimib.

Õhtul satume äärelinna art house kinno, mis asub kuskil laohoonete taguses ilmetus hoones. Resigneerunud piletimüüja näib oma nukra saatusega leppinud olevat, et ta ei saa kunagi peatänava multiplexis popcorni müüa, vaid peab mingisuguses armetus väikekinos arusaamatutele filmidele piletikontse rebima. Aga pilet maksis ainult 4 doltsi ja selle eest võis vaadata jaapanlase Kore Eda seisundifilmi orginaalkeeles. Kõva sõna.

16.06

Missisipi pealinn Jackson, mille laulis omal ajal kuulsaks Johnny Cash. Dowtowni pilvelõhkujate aknad on puruks ja tühjadel peatänaval kannab tuul üksikut põõsanutti, nagu mõnes westernis. Täielik kummituselinn. Asjale pole muud seletust, et kogu tööstus on kanditud arengumaadesse ning rahvas kolinud suurlinnadesse. Tunnen end samamoodi tühjana, nagu ümbritsev keskkond. Meie oleme kangelased omaenda filmis, pidev teelolek ja lõputud vahemaad, teeäärsed motellid ja hommikused kiirsöögikad. Üksluised maastikud, treileriasumid keset maisipõlde ja ühesugused baptistikirikud. Advokaadibürood reklaamivad end teeäärsetel pannoodel. Kui juhtud kräshima, siis tead, kellele esimesena helistada.

Lõpuks ometi New Orleans. Kohe torkab silma teistsugune feeling, ikkagi euroopalik linn, milles on rohkem arhitektuurimälestisi, kui ülejäänud Ameerikas kokku. Louis 14-ne poolt asutatud ja vaheldumisi prantsuse ja hispaania troonile kuulunud Louisiana pealinn on eeskujulik näide tõelisest multi-kultist, siin on prantsuse päritolu Cajune, kariibi mere kreoole, orjade, orjapidajate ja orjasid smugeldavate piraatide järeltulijaid, katoliiklust ja karnevali, dixielandi ja voodood, homokogukonda ja vana kooli aristokraate. Ja loomulikult müriaadidena turiste Bourbon streetil. Ohhoo, lõpuks ometi tõeline elu! Kaunitarid rõdul hüüavad meid põhjala poegi. Uurime milles küssa. Rahvas teab pajatada, et kui paljastada oma genitaalid, siis loobib rõdurahvas sulle pärlikeesid kaela. Mida rohkem keesid seda kõvem kutt sa oled. Selleks ajaks aga, kui eestlane on eneses otsusele jõudnud ja avab püksiluku, on valküürid juba kadunud. Tasapisi hakkab tekkima küllastus sellest kobrutavast üleküllusest. Dzhässibändid on silmapaistvalt viletsad ja trendikamates kohtades möliseb sama mainstream hiphop ja softpop, nagu igal pool. Peatänava on vallutanud sama kontingent, kes meil möllab õllesummeril. Kansase farmeri poeg on müünud maha isa trucki, et nädalavahetusel täie rinnaga läbustada vabalinn New Orleansis. Siin on naised lahked, musa vali ja keegi ei pahanda, kui sa purjus peaga rentslisse kused.

Pisut eemal Bourbon Streetist leiame ka autentsemaid urkaid, kus imearmas kreoolitar lõõritab dixiebändi saatel ja friidzhässi trio uhab pooletunniseid improid. Aga nojah, muusikat on viimasel ajal natuke liiga palju saadud.

18.06

Järgmisel päeval põikame “Easy Riderist” tuntud San Bernandette kalmistule. Uhkete hauakambrite kõrval oli inimesi maetud otse surnuaia aia sisse. Mitmed augud olid kurjakuulutavalt tühjad, küllap käib voodoo rahvas endale siit zombimaterjali hankimas. Väljudes selgub, et ainuke värav oli meie seesviibimise ajal kinni pandud. Tiirleme ringi käed laiali, nagu kolm opakat kuukulgurit ja hakkame juba üle värava ronima, kui saabub kalmistuvaht, kes lükkab värava lahti. Selgub, et see polnudki lukus vaid ainult kinni tõmmatud. Why this shit happens allways to me?
Et saadud alandusest toibuda siirdusime soosse alligaatoreid hanitama. Olgugi, et kõik sildid hoiatavad, et alligaatorite kiusamise eest on trahv 5000 taala või 6 kuud vangistust, oli esimene asi haarata tokk ja hakata surkima üht eriti rammusat isendit. Põnev ju, kas tuleb kallale või mitte. Kroko ainult nohises ja ujus pahuralt järgmisse kohta, kus juba ootas ees lõbus eesti kolmik, kepid õieli. Ikkagi eestlased, toiduahela tipmine lüli.
Sõitsime täna sada kilomeetrit, et näha ehtsat prantslast. Nimelt asuvad keset soid prantsuse kolonistide väikesed linnakud. Juta Ristsoo väitel leiduvat just siit New Orleansi tilulilule vastukaaluks tõelist autentsust. Cajunide metsiku loomuse eest hoiatas meid kohalik soopargi infomees. Kujutasime vaimusilmas kaadreid “Dead Man'I” maailmast, kus kassinahksete mütsidega trapperid võtavad üksteisel hobuse all suhko ja püssirohi on ainsaks konverteeritavaks valuutaks. Jõudnud kohale, avastame end kesk kõige suvalisemat ameerika väikelinna oma Mcdonaldsi ja International House of Pancakes'ga. Cajuni rütmide asemel kõlab karaoke ja prantsuse keelt kõneleb ainult motelli retseptsionisti vanaema. Nii räntsatasime tülpinult järjekordsesse välibasseiniga Inni, kus kahesajakilone turvanaine kuulab fuajees Beethovenit.
Ahjaa, siia tulles läbisime ühe sektori, kus keerab autoderodu, üks valuveljestatum kui teine. Autode ümber kogunevad põlvini särkidega noorurid ja trimmis persetega shefid mimmid. Ainuke valgenahaline on pollar, kes kontrollib taskulambiga autode sisemust. Toimub hip-hop kontsert. Järsku lõi meis, vahvates krokodillipilkajates, välja arusaamatu alalhoiuinstinkt. Oleks pidanud supermarketist endale XXL pidzhaamasärgid soetama ja rinnaesisele pastakaga kirjutama M.O.B (NY pahamaineline tänavajõuk, mille nime kandis tätoveeringuna meie geniaalseim noorkirjanik K. Kender). Ehk oleks siis sulandunud massi?
Huvitav on see, et peame end küll maailma tolerantsemateks multikulturnikuteks ning kõige sõbralikum rahvas siinkandis on mustanahalised, läheb ikkagi junn veits jahedaks, kui südaööl näed atleetlikke kutte enda poole liikumas, silmvalged sähvimas näos, mis must kui öö. Eriti kui meie haledal Dodge Neonil pole isegi tavalisi velgesid, ainult ilukilbid.

20.06

Tagasi sitases Nashvilles. Püüame bensujaamast õlut osta, aga müüja nõuab rangelt ID-d. Ta lausub, et ma võin küll olla 35, aga kuni ma ei näe välja paks ja kiilanev rauk, tema mulle õlut ei anna. Esitame eesti passid, aga müüja aktsepteerib ainult Ameerikas välja antud isikutunnistust. Lõpuks ostab meie sümpaatne somaallasest taksojuht meile õlled ära, nagu vanal heal algkooli päevil. Somaalia mees lisab „it used to be a great country“, aga pärast 9.11 on ta „totally fucked up“.

Just nagu nende sõnade kinnituseks näeme lennujaama turvaväravas silti, mis ähvardab pommi-, püssi- ja terrorisminaljade tegijat kriminaalkaristusega. Puhkesime häälekalt naerma, ent repressioone siiski ei järgnenud. Karistada ei saa naerjat vaid ainult nalja tegijat. Sellega seoses oleks nad pidanud iseennast vastutusele võtma. The Light of Freedom. Kuidas see kuulus Marxi klishee kõlaski, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Või nagu sõnastas sama asja pisut teravmeelsemalt üks teine Marx, absurdikoomik Groucho Marx: „Mu kallim, ma olen sinu jaoks vaba. Ma lähen ära“.