Ameeriklased on igatahes veendunud, et see, millega tulid toime nende Founding Fathers rohkem kui kakssada aastat tagasi, oli vägitegu, mis ületab tulemuslikkuses ning järelmõjudes teiste rahvaste samalaadsed saavutused. Ja ega meil, eurooplastel, ole põhjust jänkide usku kummutada. Iseseisvusdeklaratsioon ning põhiseadus ja nende taustaks olnud ning jäänud (sic!) tahe lähtuda ühiskonnakorraldusel põhimõtetest, mida nimetatakse demokraatlikeks, on taganud poliitilise arengu kadestamisväärse stabiilsuse Uues Maailmas.
Selle kõrval mõjuvad iseäranis võikalt ning masendavalt pendeldused, mida Vana Maailm on kahel viimasel sajandil läbi elanud. Üksnes regiooniti ning periooditi on suudetud siin riike ohjata (valimisõigusliku) enamuse tahtele vastavalt. Võim on valdavas osas Euroopas valdava osa aega kuulunud pärilikele või isehakanud ainuvalitsejatele ja/või võimu usurpeerinud klikkidele. Prantsuse revolutsioon ei taganud poliitilise arengu järjepidevuse: 1792. aastast alates on Prantsusmaal olnud viis vabariiki, kaks keisririiki pluss restauratsioon, juulimonarhia ja Vichy valitsus. Sakslaste ja venelaste vonklemised ning kataklüsmid ei vaja siinkohas üleslugemist.
Samas on Põhja-Ameerika suutnud äärmusi vältida. George W. Bush on USA 43. riigipea. Laiade volitustega presidentide pikas reas on olnud võimuambitsioonilt, käibemoraalilt ja juhtimispädevuselt väga erinevaid isikuid. Nii mõndagi nende hulgast pole raske kas või lontruseks nimetada. Aga mitte ühestki presidendist pole saanud diktaatorit, mitte ükski pole riiki pööranud ja põhiseaduse toimimist peatanud. Eurooplasel on põhjust ning õigust suhtuda kriitiliselt nn ameerika elulaadi paljudesse aspektidesse. Ent silmad peame maha lööma, kui meil küsitaks. Mitu leiate Euroopast riiki, kus kehtivat riigikorda ei ole viimasel sajal-kahesajal aastal muudetud vägivaldselt või seadusi mõne kildkonna erihuvidest lähtuvalt ümber tehes?
Kui ma eespool kinnitasin, et ameeriklane peab Washingtoni, Jeffersoni, Madisoni, Franklini, Hamiltoni ja neid teisi muistse aja kangalasi aate ja teo suurmeesteks, siis - kes söandaks sedasama väita näiteks Bushi, Cheney, Rumsfeldi kohta? Ei lenda neil mõte, ei vaimusta nende toimetused. Ka kõige paremal tahtmisel ei anna Bushi meeskonnast välja noppida isikut, kelles võiks tulevik näha tänapäeva "hiiglast maa peal". Mõistkem 11. septembri terrorirünnakute sotsiaalpoliitilist vapustust Ühendriikide valitsusele ning kodanikele, mõistkem sedagi, et ameeriklastesse on kodeeritud kinnisidee pöörata maailm tükk-tükilt demokraatiausku. Aga sein tuleb vastu, kui tahetakse meilt nõustumist, et vahendid ning meetodid, mida Washington on seni rakendanud, osutuvad pikemas perspektiivis tulemuslikuks ning (eetiliselt) õigustatuks.
Paraku pole lugu Euroopas karvavõrdki parem. Keda innustaksid säärased päevapoliitikud nagu Chirac, Schröder või Putin? Võimusalongilõvidena valdavad nad meisterlikult vajalikke tantsusamme. Kui sisepoliitilised kaalutlused nõuavad turritamist, näidatakse liitlasele trääsa. Kui neetud jänkid on lahinguväljal oma relvade ning taktika üleolekut demonstreerinud, läheb lahti "vana hea sõbra" Bushi turja patsutamine. Ja taas saab meestele selgeks, et terrorism, massihävitusrelvad ning vaesus on meie kõigi vaenlased. Nende võitmiseks ühendagem käed!
Sõda ei armasta keegi. Rahupooldajate leeriga ühinemine on tänapäeva inimesele mugav samm. Sootuks keeruliseks muutub asi, kui tahaksime tekitada olukorda, mis suudaks sõdade puhkemist ennetavalt välistada või lõkkelelöönud konfliktikoldeid summutada. Nii targaks võiks inimkond küll olla saanud, et manitsustest ja sõjavastastest demonstratsioonidest ei piisa. Hukkamõistva sõna kõrval on ka tõkestavat tegu vaja.
Teisalt: Peltsebuliga Peltsebuli väljaajamise eest on meid ammu hoiatatud. Vägivallaga vägivalda või sõjaga hirmuvalitsust välja ei juurita. Veel enam. Terrorism on paranoia üks vorme ja inimeste ühiskonnas on võimalik seda heal juhul kammitseda, mitte kunagi aga hävitada. George Bushi üleskutse terrorism likvideerida - "ameeriklased ei puhka enne, kui terrorism on võidetud" - ei süvenda usaldust USA praeguse administratsiooni arusaama vastu, mismoodi maailm on seatud.
Väikeste suurmeeste ajastu jääb suure tõenäosusega kestma. Oma mõtte ahtuses ja tegude meelevalduses võivad poliitikud nii mõnegi käki kokku keerata. Aga kes troosti ihkab, sellele on mul lohutust pakkuda. Euroopas ja Põhja-Ameerikas istuvad kõik kutsarid pukis tähtajaliste volitustega. Nad tulevad, aga nad ka lähevad. Ja tihtipeale ei ole järgmine eelmise nägu. Nii et lootustki võime hellitada.
Ameeriklaste kaitseks ning kiituseks korrakem. Nad lõid riigivalitsemise süsteemi, mis on 227 aastat järjest suutnud vältida võimu anastamist mõne kildkonna või üksikisiku poolt. Ja see süsteem toimib ka täna ning homme.
