Kui ma peaksin rääkima Andres Didost (algupäraselt ta oli Tiido), peaksin pajatama toonil, nagu olnuks ta mu ammune sõber, kuigi ajaliselt ega ihulikult ei saanud lugu nii olla.

Dido sündis aastal 1855 ja elas aastani 1921, ja mina jõudsin siia ilma alles aastal 1938. Nii on kahe olevuse vahel aastakümnete laiune ajajõgi, ent seda aitab ületada ja sõbraks teha siiski suur solidaarsusetunne, mis seisneb mitmete unistuste, hoiakute, mõttekäikude ja paljude hinnangute kokkulangemises.

Kirjandusõpetuse kaudu on üldiselt levinud teadmine, et Juhan Liiv oli esimene, kes lausunud, et “ükskord on Eesti riik”. Eesti-mõtte loos on Andres Dido siiski enne Juhan Liivi. Noores põlves luuletas ta “Sõjalaulu”, milles “konstitueeris” Eesti vabariigi. Kui Juhan Liivi nägemust võtta kui eesti rahva üldist vabakssaamist eesõigustatud rahvaste rõhumise alt, sisaldas Dido riiginägemus ka kujutluse mingisugusest riigitüübist; ja see riik pidi nimelt olema vabariik. Kui tema töid ja kirjutusi uurida, selgub, et tema unistuste unistus oli üleilmne vabariik, mis loodaks ja seisaks kõigide rahvaste võrdsel eluõigusel ja solidaarsusel.

Andres Dido (selle nimevormi juurde jäi ta avalikkuses gümnaasiumipõlvest saadik) on sünnilt “üks sakalane”, nagu ta kunagine varjunimi oligi. Tiido sündis Helme kihelkonnas Riidaja vallas. Temaga üheealine oli Pööglel sündinud ja kirjanikuks saanud August Kitzberg, aga see olgu öeldud niisama. Ent ilmtingimata kuuluvad Dido eluloo ja isiku mõistmise juurde sellised ühiskonna- ja poliitikategelased nagu Jakob Hurt (1839–1907), Carl Robert Jakobson (1841–1882), Ado Grenzstein (1849–1916), Mihkel Martna (1860–1934), Villem Reiman (1861–1917), Jaan Tõnisson (1868–194?), Konstantin Päts (1874–1956), aga ka A. H. Tammsaare (1878–1940) ja muidugi Kaarel Robert Pusta (1883–1964). Mida need nimed ükshaaval kellelegi kõnelevad, on jälle iseküsimus, aga summas nad kehastavad Eesti-mõtte tärkamist, kasvamist ja kannatuskäike.

Dido eluloo tähtjamateks aastateks olid 1882, 1891 ja 1905. 1822 õppis ta Tartus, kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi, pidas seal isegi kõne “Ajaloo kasust”, mida tasub tsiteerida: “Kes ajalugu ei tunne, on võõras siin maa pääl, võõras oma soole ja võõras iseenesele; üksgi kõrgem püüdmine, mille eest inimesesugu juba algusest saadik võitleb, ei lähe temale korda...” Rahvuslike liikumiste liider oli pikka aega olnud Hurt, keda Dido julgeb arvustada tema pastorliku enesekindluse või ka enesearmastuse pärast. Kiriklus ja tagurlus oli Dido silmis ükssama ja tema oli vaba mõtte mees. Ta hing hoidis Jakobsoni poole, tundis rõõmu vabameelse ajalehe Sakala sündimisest, sest see ju võitles ka kirikliku vanameelsusega. Ent lõpuks pidi Dido ka Jakobsoni ennast noomima, et too oma ajalehes langes ära heast stiilist ja hakkas sõimlema. Sel aastal suri Jakobson, Didot ennast jälitati poliitilistel motiividel (sotsialistlik kirjandus), keelati elamine Baltimaadel, peeti aastaid vanglas eeluurimisel, pääsedes siirdus Kaasanisse, sealt koduõpetajana Genfi, edasi Pariisi, kuhu jäigi kogu ülejäänud eluks. Ta oli esimene eestlane Pariisis, nagu hiljem, juba nekroloogis, ta kohta öeldi.

Aasta 1891 on tähtis murdepunkt Dido elukoolis. Ajaleht Virmaline, milles Dido oli juba ennem avaldanud Pariisi-kirju Noorpoisi varjunime alla, avaldab teate, mille võiks tänasegi teadatahtja jaoks üleni esitada: “Oma lehe auusa lugejatele võime selle rõemustava teaduse tuua, et meie suguvend härra A. Dido, pärast selle, kui ta mittu aasta järjestiku Genfi, Pariisi ja Brüsseli ülikoolis õppis, nüüd kui “seltslikude teaduste kandidaat” (Licenciè ès sciences sociales) oma täielise eksami ära on teinud, esialgu Pariisi elama asub ja edaspidi neis teadustes lahkeste meie lehes lubab kaastöösi avaldada. Meie teame juba ette, et need kirjatööd meie lugejatele tähtsad uudised saavad olema, sest et nende teaduste ühine valdkond Venemaal piaaegu tundmata on ja ainult kolmes Europa ülikoolis selles teaduse vallas saab tööttud, nimelt Pariisis, Brüsselis ja Genfis. Selgemaks arusamiseks, missugused teaduse jaud kõik selle ühe valdkonna sisse ülesse on võetud, paneme need üksikud jaud siia ülesse, et lugejad näha võiksivad, mis seesuguse teaduse valdkonna pea teadus on. 1) Filologia, keelte teadus; 2) Archeologia, muinasteadus või vana aja mälestuste teadus; 3) Üleüldine ajalugu; 4) Politiline ökonomia, riigi majanduse teadus; 5) Kultura või hariduse ajalugu; 6) Uskude ajalugu; 7) Filosofia või mõtte teaduse ajalugu; 8) Ajaluo filosofia või aja luo mõtte teadus; 9) Seaduste andmise võrdlev teadus; 10) Politika sistemid või mitmesugused valitsuse moodud; 11) Seltskonna sistemid. Selles teaduses arutakse ja kritiseritakse enamiste sotsialiste õpetusi ja nõudmisi. Kõik ülemal olevad teadused nimetatakse ühte kokku seltslikkudeks teadusteks või Prantsuse keele nimega Licenciè ès scienses sociales.”

Neid õpitud sotsiaal- ehk riigimõtte-tarkusi püüdis Dido kodumaa ajalehtedes levitada. Grenzsteini Olevik oli hea, kuid 1901. aastal Tallinnas Konstantin Pätsi loodud Teataja taotlustega läksid Dido ühiskonna- ja riigimõtted veelgi enam ühte. Ja 1905. aasta revolutsioon oli justkui Dido 50. sünnipäevaks korraldatud, võinuks Dido muheleda! Ning tal tuli revolutsiooniline julgus – algatada oma ajaleht – Õigus. “Vabadus”, “õigus”, “vabariik”, “tulevik” ja “järgneb” on sõnad, mis Dido uurijale kõige enam meelde jäävad. Järgneb! tähendab lootust ka ajutise katkestuse ja kaotuse korral.

Karl August Hindrey kirjeldas Päevalehes 13. septembril 1921 liigutava lihtsusega Andres Dido matuseteekonda, mille jooksul kogu selle “vaba eesti mehe” elu ja tähendus lahti rullus ja kes igaveseks pandi puhkama Prantsusmaa “sõmera liiva” sisse, otsekui pant kahe rahva, vanema ja värskelt iseseisvunu, solidaarsusele. Meie aga lõpetame lauluga, mida iga kauge sõbra kujuloomise katsel vist kogeme:

Nagu lind loob muna

rõõmust, mitte vaevast,

nagu kuu loob kuma,

nagu pilved taevast,

nagu ainult tuju

aegasid loob ajast,

nõnda loon su kuju

kaugusest ja kajast.

(H. Runnel)

Siinne tekst põhineb 2. septembril  Tartu Ülikooli Muuseumi valges saalis korraldatud Andres Dido 150. sünniaastapäevale pühendatud kõnekoosoleku esinemisel. 

Andres Dido (ka Tido, Tiido; 1. 09. 1855 Riidaja vald -- 29. 08. 1921 Pariis), rahvusliku liikumise tegelane. Tartus gümnaasiumis õppides sai temast Jakobsoni tulihingeline poolehoidja ja Sakala kaastöötaja. Ta esines 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis kõnega “Ajaloo kasust”. Sama aasta 6. augusti ööl ta vahistati ja viibis seejärel 2 aastat ja 8 kuud vangistuses, süüdistatuna isevalitsuse vastases meelsuses. Läbiotsimisel leitud keelatud kirjanduse kõrval oli süüdistusmaterjaliks ka luuletuse “Eesti sõalaul” käsikiri, kus seisavad read:

“Nüüd orjaunest ärkame
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti Vabariigi peal.”

Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi kirjasõnas mainimine.

Pariisis oli Dido ametis rahvaülikoolis raamatukoguhoidjana, andis keeletunde ja tegi kaastööd nii prantsuse sotsialistlikele väljaannetele kui ka kodumaa ajalehtedele. Tema A. Tuleviku varjunime all ilmunud artiklid rahvusvahelistest suhetest, riigipoliitilistel ja -õiguslikel teemadel olid meie ajakirjanduses teedrajavad. Tutvustas prantsuskeelsele Euroopa lugejale eesti folkloori. Üllitas ajakirja Õigus (1906–08). Tema hauakivil Pantini kalmistul seisab tekst: “SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD.”

Paljuski tänu Andres Didole võttis järgmine põlvkond omaks Eesti iseseisvuse ja vabariiklikud ideed ning sai võimalikuks ka nende teostamine.