Äng ja pila
Mihkel Mutt on saanud hakkama võimsa ajastukriitilise teosega. Kolmest näidendist koosnev kogu irvitab eestlaste üle, ja seda palju mõnusamini kui näiteks Kivirähk oma "Eesti matusega". Groteski armastavad mõlemad. Mutt keerab mõnikord üle ka, aga see on igatahes sümpaatsem kui asjaliku ajakirjanduse kibedus.
Härra Mutt on oma näidendites valinud tegevust raamistama olukorrad, kus enne ja nüüd hästi vastakuti satuvad: täiskasvanud lapsed tulevad üle hulga aja koju ning klassi kokkutulek 20 aastat pärast kooli lõppu. Huumorivõtmes kirjeldatakse turumajandusaja võitjaid ja kaotajaid.
Minu arvates on kõige paremini õnnestunud kogumiku esimene näidend "Kõik roosid ma kingiksin ehk kuulsa traagilise tenori Otmar Schützi langus ja ülestõusmine". Koju tulnud kuulsast kirjanikust poja ja pensionil teadurist isa vaheline nägelemine kasvab kohati Vaino Vahingu mullusuvise "Suvekooli" lavastuse mõõtu tragikomöödiaks. Kui Mati Unt võtaks Mutti lavastada, saakski siit ehk "Suvekool vol 2".
Paaril viimasel aastal tundub taas, et ega Und-Vahingu jne. põlvkond niipea vaiksemaks ei jää. Nende järelväkke kuulub ka Mutt. Ja see on ülitore, sest džentelmanidel on veel kirge. Urgitsevad küll osalt minevikus, aga nõuka-aja Tartu noorte metsikute elu on ju põnev. Ehk veidi filosoofilisem ja kohati psühhedeelilisemgi kui praeguste tublide TÜ tudengite oma.
Uued meistritööd tulevad praeguseks kuldsesse keskikka jõudnud kirjanikkudel värsked välja. Nende noorpõlve konteksti ja teoste tundjal on uusi asju märksa mõnusam lugeda. See tähendab et kui vanad head Fabiani lood, eriti Muti esimene jutukogu kusagil ajukäärus tiksub, siis on “Nupik ehk KGB aare” hoopis teine tera.
Klassi kokkutulekuga seonduvad ängid on novellivormis Fabiani loos esitatud intrigeerivamalt ja kirjanduslikult mõjusamalt kui siinses näidendis. "Nupik...", alapealkirjaga “Hirmus lugu Rui keskkooli 1980. aasta lõpetanute kokkutulekult kahes osas” on sama teema käsitlus kanges irooniakastmes.
Esimeses vaatuses arutavad elus pettunud keskealised klassikaaslased:
VILLU: Jah, mida me kõik oleksime võinud omal ajal teha! Kui me vaid oleksime teadnud, et see on võimalik! /…/ Me oleksime võinud juba kuuendas klassis sugueluga alustada, oleksime võinud sea moodi viina juua, triipu tõmmata.
ELE: Grupiseks oleks juba siis ära kulunud.
VANDA: Rääkimata homoabieludest. Kõike oleksime võinud.
ELE: Aga me ei teadnud, kuhu poole ajastu areneb. Meie ei tundnud maailma trendi. (katkend näidendist “Nupik ehk KGB aare”, lk 69-70)
Iroonia küll, aga ikkagi… Kadunud põlvkonna nukrus? Kaunimad aastad maailmast ära lõigatud praeguseks veidi ohmude keskealiste väljaelamata tungid? Need näidendid manifesteerivad tõepoolest ka Nõuka-aja noorte änge, miksides seda sujuvalt praeguse vaba ja moraalivaba ühiskonna pilaga.
