Foto: XL Recordings

10.

Kaytranada „99.9%“ (XL Recordings)

Areen ütles: „Igaühel muidugi nii hästi ei pruugi minna nagu Louis ­Kevin ­Celestinil, kelle pikalt ooda­tud debüütalbumil pole mitte ainult segamini kadestamisväärselt nutikalt produtseeritud hiphop, house, tagumikku võdistav R&B ja korralikult sõlmes funk. Uksest ja aknast on sisse roninud lauljad ja MCd, üks nimekam kui teine. [---] „99,9%“ on nagu korralik ilutulestik, kus vastu taevast lastakse ühe keskmise suurusega Ida-Euroopa riigi eelarve ning iga järgmine pauk lennutab taevasse eelmisest kirevama tähetormi.“ (Lauri Tikerpe, 29.6)

Foto: Psychoterror

9.

Psychoterror „Streik“ (Psychoterror)

Areen ütles: „„Streik“ on linnalugu. See ­algab hämarast kodust („Gorod Tallinn“, „Lamba arved“), jätkub Ungari filmiklassikaga („Edes Anna“), läheb edasi tolmusesse klubisse ja siis on juba tolmune varahommik tänaval, pärast kümmet, siis kui vanemad ammu tööl ja keegi ei näe, mida lapsed teevad. Korraks jälle klubisse ja siis tilgutite alla („Peske ennast ise“, „Wismari Rock“). Vähemalt mina tegin mõttes sellise päeva läbi.

Vahepeal tuleb lunastuse küsimise hetk, „Igalühel oma jumal“ on lausa nagu The Doors.“ (Erik Morna, 5.5, NA)

Foto: Columbia

8.

Leonard Cohen „You Want It Darker“ (Columbia)

Areen ütles: „Ei ole raske aru saada, kellega Cohen räägib. Ta räägib Jumalaga, esimesest loost alates kuni viimaseni. See, millest ta laulab, võib olla täht, Naine, pimedus, lahkumine, armastus – aga see kõik on Jumal. Need tekstid on täis raskemeelseid vihjeid, mis avanevad alles süvenemisel. Kas Jeesus nurjus? Jah, inimesena, sest inimesena polnudki tal muud valikut. Kuidas loota Jumala peale ja jätta kättemaks tema hooleks, kui see on ometi nii magus?“ (Priit Hõbemägi, 30.11)

Foto: Mortimer Snerd

7.

Vaiko Eplik „Kirevase“ (Mortimer Snerd)

Areen ütles: „Mulle tundub, et siin pole mitte vanade roogade ülejäägid, vaid peotäis pusletükke, mis aitavad täita eelmiste teoste valgeid laike.

Alguses „Röntgen“, mis, kui teil on kogemusi kolju või rindkere valgustamisega, hakkab korraga kõlama nagu selle tume/helehalli pildi kõige heledam punkt. Ja siis toimub värvide plahvatus. See on nagu puuduv osa „Kosmoseodüsseiast“.

„Pygmalion“ on midagi, kui mäletate 50ndate exotica’t, või siis „Tšempionide eine“ soundtrack’i, siis see on midagi sellist Martin Denny Havai vaibide sarnast, selle vahega, et siin teeb üks elektrooniline aparaat Aapo Ilvese häält.“ (Erik Morna, 12.10, NA)

Foto: Boys Don’t Cry

6.

Frank Ocean „Blonde“ (Boys Don’t Cry)

Areen ütles: „„Blonde“ on Oceani „Kida A“. Enamikus lugudes puuduvad trummid. Kesksel kohal üksik instrument ja Oceani hääl. Seda minimalistlikku maastikku täidavad aeg-ajalt tagasihoidlikud helid, mõni krigin, vile või elektrine kitarrisoolojupike, mis selles vaikuses äärmiselt kontrastselt kõlavad. Kuid see kontrast ei anna ennast kergelt kätte. Pealiskaudse lähenemise korral ei soovi Ocean meiega suhelda. Ta näib liiga endasse tõmbunud ja justkui hoolimatu. Kuid kui me temaga harjume, siis ei suuda me kogu seda empaatia ülevoolavust hoomata. See on kollaaž pisikestest ideedest, mis täidavad katedraale. See on introverdi gospel.“ (Ott Kago­vere, 31.8, NA)

Foto: Loma Vista

5.

Iggy Pop „Post Pop Depression“ (Loma Vista)

Areen ütles: „Võiks arvata, et kui pungi ristiisa Iggy Pop läheb kokku Queens Of The ­Stone Age’i kõrbemusklitega, on tulemus plahvatuslik. Pigem on album vaikselt võimas, intelligentsem ja kaalutletum, ehk sarnasem Iggy viimaste albumitega. Hea ongi, et Iggy oma uue supergrupiga ei tee pea-ees-sisse rokki, see oleks liiga etteaimatav. Josh ­Homme, kes funktsioneerib siin ühtlasi produtsendina, suudab bändi vaos hoida ja luua Fertitaga kavalaid kitarri-lick’e vastuseks Iggy süngematele tujudele.“ (Sander Varusk, 13.4)

Foto: Epic

4.

A Tribe Called Quest „We Got it from here… Thank You 4 your Service“ (Epic)

Areen pole veel öelnud, et: „See põnevus tuleb biitidest ja sämplitest, mis ei poe kuulaja hitimälu ees ega muutu obskuurse plaadikoguga liputamiseks omaette, vaid ühtaegu imbuvad tihkeks ja vürtsikaks keedetud eliksiirina meeltesse ja samas meelitavad avarusse kajades eemale, mõistatama, avastama.

See põnevus tuleb kompositsioonilisest avatusest ja distsipliinist ühtaegu – üllatustest lugude sees, ühtsusest albumi lõikes.

See on väga hea muusika.“ (Berk Vaher)

Foto: Bad Seeds Ltd

3.

Nick Cave & The Bad Seeds „Skeleton Tree“ (Bad Seeds Ltd.)

Areen ütles: „Ma kardan seda plaati, seda teraapiaseanssi, sest ma ei taha mõelda seda ümbritsevatele asjaoludele. Kahjuks ei saa „Skeleton Treed“, eriti selle tuumaks olevaid imeilusaid appikarjeid „Jesus Alone“, „Rings of Saturn“ ja „Distant Sky“, kuulata kontekstist eraldi, kui on tuju lihtsalt elu olemuse ja surma lõplikkuse kallal abstraktselt mekutada. Ei, „Skeleton Tree“ on kosmilise tõe mürgikarikas, mille kurkukummutamine peab olema selgemõistuslik vaba tahte akt nagu lapse eostamine või surmaminek. Aga samas on hea teada, et selline plaat on olemas, et nii haavavat muusikat on ikka veel võimalik teha.“ (Mart Kalvet, 5.10)

Foto: Mart Avi

2.

Mart Avi „Rogue Wave“ (Mart Avi)

Areen ütles: „„Rogue Wave“ on varasemaist märksa ruumilisem ja õhulisem – ja kummatigi veel düstoopilisem: justkui mitte enam tundmatuga kohtuva inimese (ehkki veidriku ja üksiklase, siiski kehalise ja kartliku kuulataja) positsioonilt, vaid ise tundmatuks ja kehatuks muutununa esitatud. See on transhumanistlik avarus, virtuaalsete neoonkvartalite ja kuurortide valgusküllus, üüratu LCD-ekraan, mis on vaataja täielikult neelanud.“ (Berk Vaher, 26.10, NA)

Foto: ISO Records

1.

David Bowie “ („Blackstar“) (ISO Records)

Areen ütles: „Näiliselt osavõtmatuna jälgib Bowie, kuidas tema oma plaat püüdleb eksperimentaalseks ja mänguliseks plaadiks, justkui püüaks tõestada, et jutud sarnasest vaimsusest Kendrick Lamari jazz-troonilise, tähetolmulise luksuspopiga peavad paika. Aga Bowie vokaal selle kõige üle tõustes pigem kutsub korrale, pigem ütleb, et ei, mäng on läbi. Eksperimentaalne ei tähenda seda, et tulemus poleks ette teada. Bowie teab juba, millega see kõik lõpeb. Kui „Blackstari“ tarvis Bowie enese ajaloost mingi pretsedent kõrvale otsida, siis oleks see 40 aastat varasem „­Station To Station“ – seesama vaade omaenese illusioonide taha, seesama energiliste püüdluste kramplikult koomale tõmbumine, seesama eksperimentaalsus kui surnud punkt.“ (Tõnis Kahu, 13.1, NA)

Fotokollaaži pildid: Twocoms / Shutterstock.com, hurricanehank / Shutterstock.com, Rene Oonk / Shutterstock.com, Christian Bertrand / Shutterstock.com, JStone / Shutterstock.com, Northfoto / Shutterstock.com, Debby Wong / Shutterstock.com, DFP Photographic / Shutterstock.com, Scanpix, Felix Laasme, pressimaterjalid, Delfi