Foto: Nevesis

10.

Nevesis

„Pink Magnet Masters“

(Nevesis)

Areen ütles: „Nevesise teine album on fuzz’i-vaiba nurka jätnud ja valinud märksa pehmema rokisaundi, selle vaiba alt vabanenud lood on aga õhulised-kihilised, ruumikad ja ulatuvad silmapiirini välja. Klappidega kuulates saab selgeks, kui palju siin lugudes toimub – poplood on keerulisemate struktuuride ja rütmide sisse ära peidetud, nii et asi töötab kahel tasandil ja veidi skisolt, nagu oleks tegemist amneesia ja kinnismõttega korraga. Mõte, mida täpselt ei mäleta, aga mis ei taha kuidagi peast ära minna.“ (NA 10.05 / Tristan Priimägi)

Foto: Mexican Summer

9.

Ariel Pink

„Dedicated to Bobby Jameson“

(Mexican Summer)

Areen ütles: „Avalugu „Time to Meet Your God“ hakkab mängima ja mul on peas olukord, justkui üritaks Sparks parodeerida kurja progejumala ­sõjamarssi. „Death Patrolis“ imiteerib ta fungita jäänud George Clintonit. „Santa’s in the Closet“ on liiga Austria nelja-hiti-ime Falco moodi, aktsent ja puha, et ma usuks, et Arielil polnud Falco salvestamise ajal mõtteis. Sama suhe näib olevat plaadi nimiloo ja The Doorsi kõige kuulsama, „­Light My Fire“ vahel. „I Wanna Be Young“ on valede meelemürkide all valminud yacht-rock.“ (NA 27.09 / Siim Nestor)

Foto: Legendaarne Records

8.

12 EEK Monkey

„Xibalba Spa“

(Legendaarne)

Areen ütles: „Kogu albumi üdi on siiski mujal, tabamatus hüperboreaalses Šambalas, kultuuripiiride hägustumisest võrsuvas sünergilises, psühhedeel-oikumeenilises ekto­plasmas, kus viinašamanism ja trüptamiinitantra kohtuvad maika väel magalaprohvetite ja surmatripil sansaararatta kodaratesse takerduvate aju­alpinistide sisekaemustega. Tekstidesse süüvides peab orientalistikaentsüklopeedia kogu aeg lahti olema, ent käeulatusse võiks jääda ka tänavatel elava narkoslängi sõnastik.“ (NA 15.03 / Mart Kalvet)

Foto: Legendaarne Records

7.

Genka / Paul Oja

„Mixtape nr 1“

(Legendaarne)

Areen pole veel öelnud, et „väga keeruline on mitte usaldada pimesi inimesi, kes on sind tihti üllatanud just siis, kui soovisid neist veidike puhkust. Nemad võivad muidugi öelda „mixtape“, aga kellegi jaoks on see pigem sellist sorti žurnaal või almanahh, mis on Selveri letis kõrgemal riiulil Maaja ja Vikerkaare vahel. Ja selles pildialbumis on olustikukaadrid, millel majade ja taimede rolli täidavad Pauli futuristlike helide vahele mässitud ajaloolised sämplid (Jaak Joalast ja Lainerist läbi Tehnoloogilise Päikese Getter Jaani ja Mihkel Rauani) ning sellel maastikul askeldavaid inimesi (Erkist Liisini) pildistas Henry. Are we human, or are we Riho?“ (Erik Morna)

Foto: Western Vinyl

6.

Kaitlyn Aurelia Smith

„The Kid“

(Western Vinyl)

Areen ütles: „Ja veel enam tekitavad meeldivat segadust need laulud ise. Kuigi taust on loost loosse klaar, kiiskav ja koloriitne elektroonika, paiguti new age-hoovustega, paiguti IDM-klõbistamisega, võivad laulud ise olla pärit kust tahes. Need võivad olla uue, kehatu ja astraalse R’n’B laulud. Need võivad olla Canterbury folk-koolkonna imetlemised, mis ootamatusse kõlakeskkonda paigutatud. Äkki nad matkivad hoopis Animal Collective’it? Äkki nad matkivad My Bloody Valentine’i?“ (NA 15.11 / Siim Nestor)

Foto: Atlantic

5.

The War On Drugs

„A Deeper Understanding“

(Atlantic)

Areen ütles: „„A Deeper Understanding“, nende esimene plaat päris suure plaadifirma alt, kõlab nagu „Bryan Adams üritab võimalikult hästi Bob Dylanit järele teha“. WOD saab pillid taevalikult hõljuma, aga mul on tunne, et keegi peaks jälle sekkuma ja neile ütlema, et „never go full Bryan Adams üritab võimalikult hästi Bob Dylanit järgi teha“.“ (Siim Nestor)

Foto: Dead Oceans

4.

Slowdive

„Slowdive“

(Dead Oceans)

Areen ütles: „Slowdive’i pika vaikuse purustanud singel „Star Roving“ lubas meile ehk midagi hoogsamat, pisut teistsugust lähenemist bändi algse kolme albumi kerge pilve peal liuglevatele kurva alatooniga atmosfääridele. Ülejäänud album aga kinnitab korduvat mustrit – minnakse põhiliselt „Souvlaki“ juurde tagasi pisut jõulisema ja tänapäevasema produktsiooniga, kohati puututakse ka esimese albumi „Just For A Day“ saundi.“ (Sander Varusk)

Foto: Brainfeeder

3.

Thundercat

„Drunk“

(Brainfeeder)

Areen ütles: „Roki sapise, ent sindrimasti leidliku õuenarri Frank Zappa ning rambelt lopsaka sumefunkija ­George Duke’i lobe läbisaamine 70ndatel on popiajaloo alahinnatud ime... aga ega see ju jõudnudki päris tihkelt mõlemakõlase tervikalbumini. Enne kui nüüd – sest „Drunk“ on just see plaat (ilma et kumbki kadunud katsetajatest siin häält teeks). Olgu, ­Duke’i on ikka rohkem; Zappalt peamiselt keelväljas-persepaljas huumorimeel, aga ka nii mõnedki struktuursed piruetid. Ja kui juba võrdlusvõistlust pidada, siis enamgi on see falsetiline minivormisadu siin Earth Wind & Fire tribuut Orelipoisi „99-le“.“ (Berk Vaher)

Foto: XL Recordings

2.

King Krule

„The OOZ“

(XL Recordings)

Areen ütles: „[Noore briti muusiku Archie Marshalli kolmas album] „The OOZ“ on eklektiline kogum sketše ja välja arendamata loojupikesi. Mõtisklusi, mis virelevad eksistentsiaalses mõtterägas või vaatavad tühjal pilgul läbi suitsuvine iseendasse. Mõned neist muusikalistest mõtetest muutuvad agressiivseks, mõned jaburdavad. Püüavad kõhedust naljaks pöörata, kuid tulutult. Marshall kõmiseb nende kõigi kohal nagu ­õõnes kummitus“ (NA 25.10 / Ott Kagovere)

Foto: Aftermath/Interscope

1.

Kendrick Lamar

„DAMN.“

(Aftermath/Interscope)

Areen ütles: „„DAMN.“ pole sedavõrd mänglev ja mänguline, osalev ja tundeline, kui oli Lamari eelmine album „To Pimp A Butterfly“. Ülevoolavusel on raamid ja meie pilgul piirid. Päris sisse ei näe keegi, kuid kui ettevaatlikult käituda, võime vähemalt põgusalt puudutada neid materjale, millest siinsed ideed tehtud on. Ronides plaadi tagaosast tagasi ettepoole uuesti alustama, leiame vibreeriva kitarriga äng-bluusi („Fear“) end helistike vahelisse kiiluvad vokaalviited küll Prince’ile, küll OutKastile („LUST.“, „PRIDE.“), virtuoosse embuse Rihannaga („LOYALTY.“), masinaist mõõdetud monotoonse funk-mana („DNA.“) ... Siis aga tuleks aru anda, mis see kõik oli.“ (NA 26.04 / Tõnis Kahu)