Areeni albumi soovitused
The Sound Poets
“Tavs Stāsts”
(I Love You Records)
Popi- ja rokilaadsed lõunanaabrid.
Läti muusikat kuulates on ikka väike elevus sees. Umbes selline, kui parimal sõbral on vaja maakonna riistvõimlemise meistrivõistlustel rööbaspuudel mõni kontimurdev liigutus teha ja õhku täidab ärevus, et kas ta ikka saab sellega hakkama või mitte. The Sound Poets on lõunanaabrite alternatiivne rokkbänd, kes on isegi Brainstormi tuuril soojendanud. See vist näitab midagi! Muusika iseenesest on muidugi ääretult igav, halvimate päevade Keane ja Coldplay tulevad meelde. Selline klaverirokk, kus on rõhutud mingile pseudosügavusele, kuid samas läheb lihtsalt kõrvade vahelt läbi. Pole piisavalt meeldejääv, et olla hea pop, ja pole piisavalt veider, et olla hea alternatiiv. Nii laulabki mulle lõunanaaber meelaid poolballaade, kuid ainus tunne, mis minus tekib, on uni. Samas tundub ebaviisakas magama jääda. Õnneks albumi teises pooles olukord veidi paraneb, helipoeedid lisavad vunki juurde ning lisaks rütmikamatele lugudele kõlab lõpuks ka tšellot ja pasunaid. See aga ei päästa, sest sõber on juba koos rööbaspuudega ümber kukkunud. Kole vaatepilt. 4/10
Siim Kera
Mount Kimbie
“Cold Spring Falt Less Youth”
(Warp)
Mis see nüüd on? Indistep?
Kai Campos ja Dom Maker grupeeringust Mount Kimbie alustasid umbes samal ajal, samas muusikalises sahtlis kus James Blake. Mõlemad kütsid instrumentaalset, madalama otsa elektroonilist muusikat, aeg-ajalt lahti lõigatud vokaalijuppe lugudesse torgates. Selle kohta öeldi ka väga üldistavalt post-dubstep. Oeh-jah need žanrinimed... Tänaseks on Blake’ist saanud laulev (paljude arvates ka kräunuv) “uue-souli” kaanepoiss. Ka MK on mikrofonid sisse lülitanud ning hulganisti akustilisi pille elektrooniliste kõrvale linti mänginud. Duo uus suund on lootustandev, eksperimentaalsem ning otsingulisem kui nende hästi vastu võetud debüüt “Crooks & Lovers”. On sahisevaid tantsupõranda biite, väänlevat tiksumist, aeglasi ballaadegi, kuid täiuslikust tervikust jääb siiski midagi puudu. Mõned lood näitavad ennast demo või sketšina, mida pole osatud lõpuni viia. Aga üllatusi siin on. Näiteks külalisvokalist! Lausa kahes palas teeb kaasa hetke üks säravaimaid Briti noori muusikuid – King Krule ehk Archy Marshall. Kimbie’de endi lauldud read jäävad Marshalli tumeda ning elegantse aeglusega roomava hääle varju. Sellegipoolest – MK uus suund on paljulubav, täitsa huvitav, kuhu nad siit edasi triivivad. Live’idel mängivad nad ise kitarre, peksavad trumme, näpivad sämplereid, trummimasinaid ja süntesaatoreid ning laulavad vaheldumisi – tubli töö ja pingutus! Lõpetuseks kolm soovitust: “Made To Stray”, “Meter, Pale, Tone”, “Slow”. 7/10
Ats Luik
