Sandra Jõgeva ja Igor ­Ruusi „Armastus…“ ning Minna Hindi „Appi, ma vajan armastust“ tõestavad uhkelt, et ajalooliste, sotsiaalpoliitiliste, populaarteaduslike ja kultuuriheerosi põlistavate ­tõsielufilmide kõrval on heas vormis ka sellised haruldased filmid, mille autoritel jätkub intuitsiooni leidmaks kaasakiskuvat karakterit ja kandvat teemat, vintskust olla mitu aastat järjepanu õigel ajal õiges kohas ning nahaalsust hoida kaamerat töös isegi olukordades, kui eeti­line valulävi käsib uks vaikselt enda järel kinni panna. Aga mis, õnnestumise korral, oskavad nii sügavale naha alla pugeda, nagu enamik mängufilme ainult unistada võib.
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel