Art Depoo ladustab kunstisõbralikke
On igati sümpaatne, kui uute elumajade samavõrra uutes elamurajoonides püstitamise kõrval viitsitakse tasapisi tegeleda ka tunduvalt tülikama-kulukama renoveerimistöö ja kaasaegseks kohandamisega. Aegade jooksul muutunud linnageograafia tõttu tähendab see sageli hoone kunagise funktsiooni kardinaalset teisenemist. Kuigi endiste tööstushoonete ümberehitus elu-, äri- vms hooneteks on ka kohalikus kontekstis isegi mõneti ärakäiatud teema (Rotermanni kvartal) on endine Norma plekitööstus Jahu tänaval, mis nüüd Art Depooks ristitud, Eestis esimene täielikult korteriteks ümber kohandatud tööstushoonete kompleks.
Kuigi mastaabid pole siinkohal võrreldavad, võib ometi paralleele tõmmata Tallinna tselluloosivabrikuga. Eks seetõttu, et sealgi on viimasel ajal ehituslikus mõttes üht-teist toimumas, kuid hetkel on tugevaks ühendavaks lüliks veel kunstigalerii paiknemine mõlemas kompleksis – galerii Vaal asus kesklinnast Zelluloosi pooltühja keskusesse ümber juba 2003. aastal ning suve algul avas Art Depoos oma uued ruumid Haus Galerii. Vapralt “uudismaid” ja ebastandardseid pindu alistavad kaasaegse kunsti galeriid vihjavad sümboolselt ka uute elamupiirkondade tulevaste asukate sihtgrupile – kaasaegse ja loomingulise maailmavaatega inimesele.
Hoone nimi on parafraas art déco’le, kunstistiilile, mille valitsemisaeg langes kokku Kalamaja tõusuperioodiga. Prantsuse keelest tulnud sõna depoo, mis tähendab ladu või (vagunite, tuletõrjetehnika jm) hoiustamispaika, viitab kompleksi industriaalsele minevikule. Arhitekt Harry Klaari projekteeritud elamu varasemat ajalugu rõhutab ka visuaalne lahendus, mis eksponeerib maja vanimasse osasse kuuluvat paekiviseina, kuid katab krohvi või plekiga uuemad juurdeehitused. Kuna maja varjab end Jahu tänava poolses küljes tänavajoonest eemale tõmbununa keevisvõrgust piirdeaia ning Vana-Kalamaja tänava poolt veelgi kõrgema ja läbitungimatu plangu taga, kipub kogu kompleksi üldilme jääma kahjuks eemalolevaks ja suletuks.
Võib arvata, et piirdeaed, mis Art Depoo elanikele turvatunnet peaks sisendama, mõjub möödujatele ja potensiaalsetele galeriikülastajatele kardetavasti pelutavalt. Kui galeriisse on võimalik ennast värava kõrval asuvate instruktsioonide järgi “sisse helistada”, siis lahkudes selgub, et välja pääsemisega on asjalood veidi keerulisemad. “Ega siit ei saagi välja,” selgitab sõbralik vuntsidega onu, kes mulle oma võtmega aiaväravat tuleb avama. “Kui te vähegi pikem oleksite, pistaksite käe üle aia ja teeksite värava lahti. Aga ma lasen teid.”
Äri- ja eluhoone Tallinnas
Arhitekt Harry Klaar
Valminud 2004
Jahu 12/Vana-Kalamaja 34
Hinne: 7 1/2
