Arvamusi ühest lihtsast mungast
Deborah Hart Strober, Gerald S. Strober
“Tema
Pühadus dalai-laama. Elulugu intervjuudes”
Tõlkinud Henn Käämbre.
Pegasus, 2007. 300 lk.
Viimastel aastatel on eesti keeles avaldatud kümmekond XIV dalai-laama
raamatut. Ühe eessõnas olen avaldanud arvamust, et võiksime
lõpetada dalai-laama tõlkimise inglise keelest, sest ta ise
kirjutab oma teosed tiibeti keeles. Tiibeti keele oskajaid meil aga juba on:
näiteks Teet Toome, kes on ka käesolevat, Deborah ja Gerald
Stroberi raamatut toimetanud. Siiski oli esimene tiibeti autor, kelle teose
otsetõlge ilmus raamatu kujul eesti keeles, VI dalai-laama. Ikkagi
dalai-laama, kuigi praegusest erinev. Nendest ja kõigist teistest
dalai-laamadest vestab Roland Barraux’ möödunud aastal ilmunud
raamat “Dalai-laamade ajalugu”. Nii võiks arvata, et
dalai-laama institutsioon ja selle kandjad peaksid meil juba üsna
hästi teada olema. Eriti muidugi praegune dalai-laama Tenzin Gyatso, kes
on juba kaks korda Eestis käinud.
Ometi pakub Deborah ja
Gerald Stroberi raamat tema kohta palju uut ja huvitavat. Seesama abielupaar on
varem avaldanud samasuguseid kogumikke Ameerika presidentide Kennedy,
Nixoni ja Reagani ning Inglise kuninganna Elizabethi kohta.
Eessõnas ei unusta nad mainimast, miks nad valisid oma uue raamatu
kangelaseks dalai-laama. Seegi väärib lugemist. Igal juhul mingid
dalai-laama kriitikavabad fännid nad pole ega ka mitte budismi andunud
kummardajad.
Raamatu aluseks olevaid intervjuusid
on võetud nii tiibetlastelt kui ka eurooplastelt ja ameeriklastelt, aga
ka hiina dissidentidelt ja punastelt aparatšikutelt. Intervjueerituid on
tutvustatud tähestikulises järjekorras üsna raamatu algul.
Selline eeltutvustus on vajalik, sest intervjuud ei ole trükitud
järjestikku tervikkujul, vaid neid kõiki on lõigutud ja
jagatud temaatiliselt alajaotustesse. Mõned neist kannavad üsna
provotseerivaid pealkirju: “Lihtne munk, maailmajuht”, “Kas
pühak või poliitiline intrigant?”, “Astudes vastu
väljakutsetele ja ebamäärasustele”.
Autorid
õnneks ei provotseeri midagi. Nad lihtsalt esitavad eri arvamusi ja
jätavad otsuste tegemise lugejate hooleks. Muidugi mängib otsuste
tegemisel olulist osa lugejate vaimne meelestatus ja maailmavaade, aga ilmselt
ka nende endine ja praegune poliitiline taust.
Näiteks, kuidas
saaks suhtuda Hiina Rahvavabariigi diplomaadi Sun Wade arvamusse dalai-laamast:
“Ta kõneleb palju niinimetatud inimeste vendlusest ja
inimõigustest ja viitab tiibeti rahva huvidele. Kuid me ei tohi kunagi
unustada, et nelikümmend viis aastat oma põgenemisest peale on ta
seisnud feodaalse pärisorjuse eesotsas. Ta ei ole kunagi
hõlbustanud sotsiaalset progressi Tiibetis ega teinud midagi tiibeti
rahva heaks. Selle asemel on tema käsilased püüdnud korduvalt
imbuda Tiibetisse ja viimastel kümnenditel on nad olnud segatud igat liiki
plahvatuste ja mõrvade korraldamisse. Säärased
ettevõtmised on kahtlemata rikkunud stabiilsust ja arenguid
Tiibetis” (lk 174).
Mulle tuletab see jutt meelde meie
kunagiste kommunistide ilkumist pahade kodanlike natsionalistide üle, kes
nõukogude korda kukutada püüdes Ameerika paguluses coca-colat
limpsivad, samal ajal kui kolhoosirahva elujärg üha paraneb. Aga mis
tuleb endistele kommunistidele enestele meelde? Eks nad ise tea!
Hiina Gulagi kunagine vang, praegu Ameerikas elav Harry Wu arvab:
“Dalai-laama on nende meelest muidugi vaenlane. Kõik usujuhid on
kommunistliku režiimi vaenlased. Peaksite teadma kommunismi definitsiooni. ---
Minu vaatekoht on lihtne. Kommunism t&a
uml;hendab kahte asja, pole eraomandust ega privaatsust, ja pole religiooni. Ja
kõik! Seepärast nad kaotasidki võimule tulles eraomanduse.
Kellelgi pole vähimatki privaatsust. Kõike, inimeste tööd
ja elu kontrollib keskvõim. Kõik religioonid on kaotatud,
kristlus, budism, kõik” (lk 175).
Mulle tundub see
üldjoontes veidi liialdatud seisukohavõtuna, küllap
sellepärast, et ma pole ise vangis istunud. Kuidas aga meie endistele
poliitvangidele?
Arutelud taaskehastuste, reinkarnatsioonide
või ümbersündide teemal, eriti kui viidatakse
dalai-laamale enesele, võivad nii mõnegi hämmeldusse viia.
Howard Cutler näiteks väidab: “Kuid ta on mulle öelnud ja
olen seda ka ise täheldanud, et ta on see, kes ta on, tänu tema
eluaegsele meele harjutamisele” (lk 101). Surja Das lisab: “Tema
pühadus armastab naljatada, et vaevalt ületab tülku
taaskehastuse valikusüsteemi tõepärasus viitkümmet
protsenti, ja tema ise kuulub kindlasti möödalaskmiste hulka”
(lk 101). Patrick French paneb punkti: “Isegi dalai-laama ise on
tõdenud, et Tiibetis on arvukalt taassünde, mille autentsus on
kahtlane. Kuid siis kerkib küsimus: kas see laps valiti mingi karmast
tingitud ajendi mõjul või tingis valiku tema
karismaatilisus?” (lk 100).
Dalai-laama on alati toonitanud,
et temas pole midagi teistest inimestest erinevat. Ta olevat vaid lihtne munk.
Kuid suur enamik intervjueeritavaid kinnitavad, et tegemist on erakordse
isiksusega, kellest kiirgab kaastunnet, siirust, armastust, tarkust,
rahumeelsust ja muid positiivseid iseloomujooni. Kuid need peaksid
kõigile budistidele omased olema. Tähelepanu tasub
pöörata ka sellele, et igasugune vägivaldsus ja enesekesksus
dalai-laamas puuduvad.
Tõlki ja ja toimetajad on oma
tööd teinud küllalt hästi, kuigi mõnd asja saaks
kindlasti tõlkida paremini.
Siiski oleks toimetajad
võinud lisada rohkem märkusi. Näiteks: kui originaal 2005.
aastal ilmus, siis oli Stroberite üks intervjueeritavaid, kuulsa raamatu
“Seitse aastat Tiibetis” autor Heinrich Harrer, veel elus. Ta suri
7. jaanuaril 2006. aastal. Kahjuks sellekohast märkust teosest ei leia,
vaid Harrer elavat ikka Liechtensteinis.
Arvan, et see raamat
võiks asuda iga meie poliitiku riiulis. Küllap siis ilmuksid ka
Eestisse Václav Haveli taolised riigijuhid, kes Tšehhi
presidendina mitte üksnes ei kohtunud dalai-laamaga, vaid kutsus ta ise
Tšehhimaale visiidile, kartmata Puna-Hiina pahameelepurskeid. See aga
juba on midagi.