Spordiajakirjanduses on kaks põhilist probleemi. Esiteks nõuab online-meedia pidevalt klikke. Spordiajakirjanikud tõdevad, et suvaline spordikaunitari bikiinipildiuudis, mille tegemine võtab paar minutit, pakub “kliki­stanis” inimestele kordades rohkem huvi kui tõsine ja ­uuriv spordilugu. Teiseks on läänemaailmas kadumas otsekontakt sportlase ja ajakirjaniku vahel. USA korvpallilegend ­Jerry West võttis olukorra kokku paari aasta eest ilmunud autobiograafias “West By West” (2011), kus tõdes, et enam ei saa ajakirjanik pärast otsustavat võistlust mängijale-treenerile ligi õlleklaasi taga toimunut arutades, vaid vahele trügivad pressiesindaja, nõunik ja teised asjapulgad. Nii ei olegi suur ­uudis mitte meeskonnas tegelikult toimuv, vaid märke loetakse välja suvalistest ­Twitteri või Facebooki postitustest. Ilmekas näide: aasta algul lisas jalgpallur Lionel Messi end Chelsea jalgpalliklubi Twitteri-konto jälgijaks ja järgmistel päevadel vahutas kogu vutimeedia võimalikust klubi­vahetusest.

Kõige otsesem võimalus sportlasega kontakti saada on spordikirjandus. Eestiski ilmub üha rohkem sportlaste elulooraamatuid. Jõulude eel ilmunud Mart Poomi raamat tõusis müügiedetabelite tippu, korvpallilegend Jaak ­Salumetsa äsja ilmunud elulooraamat nõuab samuti igalt tõsiselt spordifännilt tähelepanu.

USAs müüb analüüs, Euroopas klatš

Spordikirjanduses voolab kahe väga erinäolise koolkonna vahel terve ­ookean. Täpsemalt öeldes Atlandi ookean. USA ja Euroopa spordiraamatute erinevus ei seisne ainult kajastatavates spordialades, vaid ka käsitlemises. Naljaga pooleks võib öelda, et USA utilitaristlik elulaad valitseb ka raamatute puhul. Utilitarism nõuab maksimaalset lõpphüve ning selle saavutamiseks on lubatud nii mõndagi ohverdada. Lõplik suurim hüve on tõeliselt hea raamat, ja selleks võib ajakirjanik ohverdada ka suhted allikaga.

USAs ilmselt kõige enam analüüsitud korvpallistaar on ­Michael ­Jordan. Esimene oluline raamat Jordanist ilmus Chicago Tribune’i reporteri Sam Smithi sulest aastal 1992. Raamat kandis nime “The Jordan Rules” ning seni meedia pailapseks olnud Jordan avati teoses hoopis teistsuguse isiksusena. Korvpallialase geeniusena ei suutnud ta mõista, et kaasmängijad ei ole alati temaga samal tasemel, mistõttu langes muidu andekaid mängijaid tema kõrvalt kui loogu, kuna ei suudetud pingele vastu pidada. Chicago Bullsi meeskonna abitreeneriks tõusnud Phil Jackson (hilisem maailma edukaim korvpallitreener) oli üks väheseid, keda Jordan kuulas, kuid sedagi mitte võitluseta. Siiski nõustus Jordan Jacksoni ettepanekuga, et ta peab ka meeskonnakaaslaste mängu parandama ja rohkem palli jagama. Tagajärg – kuus NBA meistritiitlit.

Kriitilise kajastusega rikkus Smith enda suhte Jordaniga. Samal ajal on “The Jordan Rules” müüduimate spordiraamatute hulgas ka 23 aastat pärast ilmumist.

“Ma olen nii kõva mees!”

Euroopa viimaste aastate loetuimad spordiraamatud räägivad jalgpallist. Rootsi vutiässa Zlatan ­Ibrahimovići biograafia “I am Zlatan” (e.k “Mina, Zlatan”, 2013) on kriitikavaba enesekiitus. Hiigel­egoga Ibrahimović kritiseerib raamatus peaaegu kõiki oma kaasteelisi, ka neid, kelle saavutused ületavad tema enda omad.

Tegevsportlaste enesekiitus (näiteks legendaarse Muhammad Ali “The Greatest”) on ­spordiraamatute kõige ohtlikum, aga ka universaalseim kari. 1990. aastate korvpalli paha poiss Dennis Rodman kirjeldas bestselleris “Bad As I Wanna Be” (1996), kui lahe mees ta on. Pidevad konfliktid ja sportlase meeskonnavahetused olid alati kõigi teiste süü. Sarnaseid spordimeeste kiitlemisi leidub Euroopas ja Eestiski, meenutame kas või Martin ­Müürsepa raamatut.

Vanameeste heietused

Teine klass on juba kogenumate sportlaste biograafiad. Karjääri lõpetanud sportlaste ­meenutustes on rohkem eneseanalüüsi. USA korvpallur Bill ­Russell, kes oli karjääri jooksul üks raskemini ligipääsetavaid staare, avas raamatus “Red and Me” oma õrnema poole. Ja seda endise treeneri Red Auerbachi kaudu. Russelli meenutus kahe mehe kohtumisest enne treeneri surma on mul siiani meeles. “Russ, sa oled ka juba vana, vaata, et sa ei kuku,” ütles üle 80 aasta vanune Auerbach endast mõnevõrra nooremale Russellile. Auerbach oli mõni kuu varem kukkudes jalaluu murdnud ja sellest enam ei paranenudki.

Eespool mainitud Jerry West oli küll Los Angeles Lakersiga mitmekordne NBA meister nii mängija kui administraatorina, ent üle 70aastane West arutles oma biograafias ikkagi, kas sel kõigel oli mõtet. Elu sai korvpallimänguga tegeledes mööda saadetud, aga mis oli sellest kõigest maailmale kasu.

USAs pole sport ainult lihtrahvale

USAs ja Euroopas on sport ka ühiskondlikult erineva tähtsusega. Euroopa “kõrgklassi” seas levib arusaam, et sport on midagi räpast ja madalamale klassile kohast. USAs on sport aga klassiülene rahva ühendaja. Seda näitab ka spordiraamatute fookus. Euroopas on popimad raamatud sportlase nimega müüdavad “avameelsed” elulood, USAs valitsevad müügitabeleid sündmuspõhised analüüsid. Üksik sportlane on neis pigem nurgakivi, vundament on aga ühiskonna analüüs.

David Halberstami raamat “Playing For Keeps” jälgis ­Michael Jordani ja Chicago Bullsi viimast hooaega. Raamat analüüsis ­NSVLi lagunemisega maailma tabanud USA konkurentsitut kultuuri­eksporti ja jõudis järeldusele, et Jordan polnud mitte niivõrd maailma parim sportlane, vaid USA majanduse ja kultuuri võidukäigu sümbol. Raamat peaks olema kohustuslik igale spordisõbrale kui ideaalse spordiraamatu võrdkuju.

Halberstamiga on kõigil ­raske võistelda. Esiteks polnud ta ­lihtsalt spordiajakirjanik, vaid üks nimekamaid uurivaid ajakirjanikke. Pulitzeri preemia teenis ta ­Vietnami sõda kajastades. Halberstam oli esimesi, kes julges Vietnami sõja kohta esitada küsimuse, kas sõda on mõistlik ja moraalselt õige. Hiljem tegutses Halberstam elu lõpuni spordiajakirjanikuna. 1958. aasta Ameerika jalgpalli hooajast rääkiva raamatu tarvis 2007. aastal intervjuule sõites sattus 73aastane Halberstam autoavariisse ning hukkus.

Või teised USA popimad spordiraamatud. Bill Simmonsi “The Book Of Basketball”, mis on arrogantne ja väga subjektiivne käsitlus kogu USA korvpalli ajaloost. Phil Jacksoni sügavalt filosoofiline raamat “Sacred Hoops”.

Spordiraamat kui ühiskonnakriitika

Täiesti omaette žanr USA spordiraamatute seas on mustanahaliste ja getode problemaatika. 1976. aastal läks fotoreporter Rick Telander Brooklyni palliplatsidele ning kirjutas seal nähtust raamatu “­Heaven Is A Playground”. Telanderi raamat peegeldas ühiselamutes ­elavate vaeste mustanahaliste ­eluraskusi. Sealsete noorte jaoks on korvpall sisuliselt ainus väljapääsutee vaesusest. Üks vale otsus (näiteks vihahoos meeskonnast lahkumine) ja kuu-kaks hiljem oled narkodiiler või gängide vahelise võitluse ohver. Raamatust antakse veel 40 aastagi pärast välja uustrükke.

Paarkümmend aastat hiljem olid kõige vaesemad mustanahalised Brooklynist juba endisele lõbustussaarele Coney Islandile kolinud, kuid probleemid olid samad. Darcy Frey portreteeris raamatus “Last Shot” nelja lootustandvat 14- kuni 16aastast noorkorvpallurit. Frey raamatus seob korvpall kokku kriitika munitsipaalpoliitika, korrakaitse ja eriti koolisüsteemi pihta. Andekast mängijast sai kodutu ainuüksi seepärast, et korvpallikarjääriks oli toona vajalik ülikooliharidus, aga riiklike koolide õpitase ei aidanud noori ülikooli lävele. Raamat on nii mõjus, et viimase lehekülje lõpus tahaks kohe uuesti alustada.

Eestis säilita suhted ja müü, müü, müü!

Selleks, et Eestis kirjutada ja eelkõige müüa spordiraamatut, tuleb see seostada konkreetse isikuga. Mart Poomi biograafia oli üks oodatumaid spordi­raamatuid, mis Eestis eales ilmunud. Tõsi, väga hea lõpptulemus jäi heade suhete hoidmise taha. Poom rääkis täpselt seda, mida ta ise tahtis, ning ei grammigi rohkem. Sportlaskarjääri lõppedes oma rahast ilma jäämise kohta kirjutas Poom ühe lause, kus mainis, et ta kaotas raha. Kui Poomi käest selle kohta küsida, siis läheb muidu väga rahulik endine tippmängija põlema ega soovi sellest üldse rääkida. Raamatu kaasautorit ­Indrek Schwedet on võimalik mõista – lõpptulemus kannatab, aga suhted jäävad heaks.

Korvpallilegend Jaak Salumets on kindlasti viimaste aastakümnete üks vastuolulisemaid sporditegelasi. Keerulise iseloomuga, kuid tänu saavutustele kangelase staatuses korvpallur ja hilisem treener. Ajakirjanik Andrus Nilgi koostatud teos ei peta lootusi – Salumetsa isik suudab põnevaks muuta ka ajad, mil lugejat veel siin ilmas polnud.

Samas hoiab raamatu peategelane kohati hoogu ilmselgelt tagasi. Tülid omaaegse Kalevi staari Aleksei Tammistega mainitakse küll üldsõnaliselt ära, aga täpsemalt juhtunust ei kõnelda. Nüüd on tegu ju soliidses eas härrasmeestega ja miks vanu asju välja kaevata, eks?

Suurem osa Salumetsa tänast maailmapilti koondatakse raamatu lõppu ja nii on Salumets inimesena ja Salumets mängijana raamatus justkui kaks eri inimest.

Samas peab aru saama, et Eestis spordiraamatu väljaandmine on alati suur risk. Lugejaid on maksimaalselt miljon, kuid neist spordihuvilisi vähemus. Lisaks ei püsi sportlane igavesti rambivalguses. Kui Eino Baskin ja Maire Aunaste saavad välja anda aastakümneid kestnud karjääri kokkuvõtvaid raamatuid, sest nad on pidevalt ajakirjanduse silme all, siis sportlase karjäär kestab mõniteist aastat ja seejärel kaob ka tähelepanu. Selles mõttes on mul muidu igati head lugemist pakkuvast Salumetsa raamatust mõnevõrra kahju. Kindlasti oleks kuldse Kalevi võitlus ­NSVLi meistritiitli toonud hooajast väärt rohkemat kui mõnikümmend lehekülge. Äkki oleks just see üks võimalusi üritada USA-le omast kogu ühiskonda läbi valgustavat spordiraamatut? Oli ju sel ajal korvpallis mängus rohkem kui kõigest kuldmedal.

Eesti spordiraamatutel on veel üks väga iseloomulik tunnus – nad meenutavad kiirtoitu. Mart Poomi raamatus on üle 500 lehekülje, kuid selle lugemiseks kulub keskmise kiirusega lugejal kaks õhtut. Jaak Salumetsa raamat on mõnevõrra õhem, ent selle saab loetud ühe õhtuga. Reavahed on suured ja pilte väga palju. Võrdluses USA tihedalt täispikitud paperbackidega on Eesti spordiraamatute puhul oluline kutsuv välimus ja esteetiline pool ületab pahatihti teksti enda väärtust.

Iga paari aasta tagant ilmuvad endiselt Eesti spordikirjanduse suurteosed – olümpiaraamatud. Seal kirjutavad kõik nimekamad Eesti spordiajakirjanikud, kuid seetõttu on olümpiaraamatud ka natuke ebaühtlased. Puudub ühtne narratiiv. Kui paari­kümne aasta eest oli olümpiaraamat igas kodus raamaturiiulil aukohal koos ENE köidete ja sõnaraamatutega, siis tänaseks on olümpiaraamatu populaarsus kahanenud. Kogu info on netis niikuinii kättesaadav.

Ja kui Eesti spordikirjandus jääb siiski enda “liistude” ehk autobiograafiate juurde, siis on meil mõned vanameistrid, kelle tõeliselt aus elulugu võiks pakkuda häid lugemiselamusi (kui muidugi ei kardeta Eesti väiksuse tõttu kellegagi tülli minna). Näiteks, kui keegi saaks rääkima Mati Alaveri, siis sellest võiks saada vähemalt sama hea raamat kui viimaste aastate parim spordiraamat “Võimalik” Raul Rebase sulest.

Raul Ranne, Kanal 2 ajakirjanik:

Eesti sportlastest ilmunud raamatud on üldjuhul sellised rasked monumendiraamatud – endise spordiässa jutt sellest, kui kõva mees ta oli. Tavaliselt on see tüütu praalimine.

Jah, harva pakuvad meie spordiraamatud lugemisnaudingut. Harva on need huvitavad.
Ent mõnda julgen siiski kiita. Esiteks Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan”. Jah, see on ilukirjandus, aga ometi nii ehtne ja veenev. Tänu sellele raamatule söandan ma ikkagi öelda, et oma parematel hetkedel pole sport mitte üksnes kehakultuur, vaid ka see päris kultuur.
Tore lugemine on Mart Soidro “Tammiste. Kirg”, kuigi kui raamat välja tuli, vingusin pisut selle kallal. Mõni asi tahab pikemat seedimist. Mu arvates on hea ka Gunnar Pressi “Härra sportlane Viljar Loor” – Eesti tituleerituima võrkpalluri tegelikult traagilise lõpuga lugu.
Tahaks tänada Paavo Kivist, kelle Olympia kirjastus ilmutas ammustel aegadel eesti keeles maailma spordikuulsuste elulugusid. 1994. aastal ilmunud Wayne Gretzky autobiograafia, mis oli muuhulgas ka mõjuv sissevaade NHLi karmi maailma, oli neist parim. Hea tihe lugu. Lugesin just hiljaaegu üle, ikka meeldis.
PS Mu arvates võiks Andrus Värnik, kui ta kunagi n-ö ree peale tagasi saab, kutsuda enda juurde mõne asjaliku kirjutaja ning rääkida ilma halastuse ja häbita sellest, kuidas ta alla käis. Mis juhtus lihtsa Antsla poisiga pärast seda, kui talle 2005. aastal Helsingis kuldmedal kaela riputati? See võiks olla sama kõva hitt, kui oli Mihkel Raua “Musta pori näkku”. Küllap ka vajalik.

Martin Šmutov, Õhtulehe online-toimetuse juhataja:

Kui proovisin tungida klassilehega turule, kus oli juba kaks väljaannet, kopeerisin viimasele küljele rubriiki “Järjejutt” nii mõnegi lõigu ­Wayne Gretzky ja Rick Reilly raamatust “Gretzky”. See oli koos parima/nõmedaima õpetaja edetabeliga kõige pungim osa sellest (spordi)lehest. Parim autobiograafia, mida olen lugenud.

Varsti algava rattahooaja valguses tuleks kohe läbi lugeda Tyler Hamiltoni raamat “The Secret Race”, mis räägib dopingust velomaailmas. NBA ajalooga tutvumiseks on parim Bill ­Simmonsi “The Book of Basketball” (ainult üle 700 lehekülje).
Punkti paneks Chad ­Harbachi “The Art of Fielding” ja H. G. Bissingeri “Friday Night Lights” jutukatega.

Kristo Raudam, ajakirja Basketball peatoimetaja:

Võiks arvata, et suure korvpallihuvilisena on mõni mu lemmikspordiraamat seotud korvpalliga. Võta näpust. Minu vaieldamatuks lemmikuks on hoopis nooruspõlves loetud Wayne Gretzky autobiograafia.

Toomas Vabamäe, Eesti Ekspressi toimetaja:

Minu lemmik pärineb kirjastuse Eesti Raamat 1970. aastatel välja antud spordiraamatute sarjast. Armeenia korvpallilegendi Armenak Alatšatšjani “Mitte ainult korvpallist” oleks hea lugemine ilmselt igas keeles, aga Paavo Kivise oivaline eestindus tegi sellest šedöövri.

Alatšatšjan kirjutab – täpselt nagu pealkirigi ütleb – põhiliselt korvpallist, aga mitte ainult. Viimati lugesin ma seda raamatut vahest aastat 30 tagasi, aga elamus ei kustu. Ma pole näinud venekeelset 320-leheküljelist originaali, aga 215 eestikeelset lehekülge on selgelt vähe. Juba ainuüksi Alatšatšjani erakordne elusaatus (sündis Egiptuses Armeenia emigrandi peres, hiljem repatrieerus Nõukogude Armeeniasse, pärast AKSK peatreeneri kohalt vallandamist aga lahkus komparteist ja emigreerus Kanadasse, kus sai edukaks juveeliärimeheks) vääriks eraldi teost.