Babyshambles “Shotters Nation”

Babyshambles “Shotters Nation”
(Parlophone)
Värsked uudised kõmuajakirjanduse kangelastelt.

Pärast Libertinesi lagunemist olevat Pete Doherty teinud Babyshamblesi puhtalt sellepärast, et oma illegaalseid harjumusi finantseerida. Võib muidugi tõsi olla, aga kui ta oleks näiteks Barry Manilow’ga kampa löönud ja mõned ballaadid kirjutanud, oleks ta oma raha tõenäoliselt palju kergema vaevaga kätte saanud. Nii et äkki on selle bändi taga ka midagi muud.

Ma ei tea, mulle on Doherty alati meeldinud, hoolimata sellest, et pahatihti jääb muusika igasugu muude jamade varju. Ka uut plaati promovad kõmulehed kõvemini kui plaadifirma PR-osakond – lahkuminek Kate Mossist ja enesetapukatse rehabilitatsioonikeskuses on ju igati hea reklaam. Aga see plaat saaks hakkama ka ilma sellise “abita”. Seda tüüpi hitte nagu “Fuck Forever” või “Killamangiro” siin tegelikult pole. Esiksingel, raadiotes käiatav “Delivery”, on üks väheseid, mille refrääni röögid juba esimest korda kaasa. Kõrva hakkavad aga hoopis sellised üllatused nagu “Unbilo Titled”, mis kõlab nagu 90ndate keskpaiga Verve, või siis “There She Goes” oma 40ndate filmimuusika õhustiku, kontrabassi ja akustilise kitarriga à la Morrissey “Kill Uncle’i” aegadel. Produtsendi koha on siin sisse võtnud Smithsi ja Bluriga tegelenud Stephen Street, aga ma pole veel päris kindel, kas see oli kõige õigem valik. Varasemad räpakad Clashi saundid on puhastunud, õnneks mitte küll päris claptonistunud, ning Doherty laulumaneer on veidi tagasi tõmbunud – mõtlikum, rahulikum, vähem on ninakat tänavapoisi räuskamist. On see aga hea või halb asi, mine võta kinni. Aga vähemalt ei seisa ta ühe koha peal.

8