Bayreuth, revolutsioon kestab
Kunagi kevadel sai ühest Eesti telekanalist vaadata Ameerika filmi “Kapten Corelli mandoliin”; peaosas Nicolas Cage, kes kehastas Teise maailmasõja ajal kusagile Kreeka saarele maabunud Itaalia okupatsiooniväe ohvitseri Corellit – kirglikku muusikut ning muidu head ja tugevat inimest. Nõrk ja halb inimene on selles filmis Wehrmachti ohvitser Hauptmann Weber (nii nõrk, et ei suutnud isegi kohalikke kaunitare tantsupõrandale kutsuda, vajades kirgliku itaallase delikaatset vahendamist). Corelli ja Weberi esimesel kohtumisel kärgatab Hauptmann Weber kolleegile “Heil Hitler!”, saades vastuseks “Heil Puccini!”. Rõõmsameelne itaallane teeb raskepärasele teutoonile selgeks, et nad võiks päris hästi läbi saada, juhul kui Weber ei hakka teda piinama igasugu Saksa värgiga. Ärgu üldse mainigugi Wagneri nime, lisab Puccini austaja tähendusrikkalt.
Bayreuthi festivalil kõlab publiku hulgas itaalia keelt siiski ohtrasti. Itaalias on arvukalt inimesi, kes peavad Richard Wagnerit pooljumalaks. Iseasi, et itaallastest lauljad ei jõua Bayreuthi lavale. Soomlased näiteks on esindatud võimsalt. Sellel aastal laulavad “Lendavas hollandlases” kahte peaosa põhjanaabrite tenorid – Dalandit Jaakko Ryhänen ja lendavat hollandlast Jukka Rasilainen. Tunnistan, et mul tekkis Bayreuthi ooperimajas kava lugedes läänemeresoome uhkusepuhang – vägevate häältega inimesed on meite kandis! Eestlased pole siiski Bayreuthi lavale jõudnud ja üldse on kõigist Balti lauljaist minu teada vaid üks lätlanna kunagi maailmasõdade vahelisel perioodil selle saavutusega hakkama saanud. Laulurahva itaallaste eemalejäämine Bayreuthi hiilgusest on kuuldavasti põhjustatud sellest, et Wagneri laulmiseks on peale suurepärase hääle vaja ka sitkust, kestvust ning jaksu. Mida soomlastel muidugi on. Ning itaallastel näikse puuduvat. Seega panid Ameerika filmitegijad karikatuursel moel kapten Corelli muusikaeelistustega kümnesse, eksides samas Ameerika filmikunstile tavapäraselt järelduste tegemisega – suutmatus laulda Wagneri oopereid ei ole rahvusliku uhkuse allikaks.
Sellel aastal elasin ma Bayreuthi festivalil kaasa kolmele ooperile, eelmainitud “Hollandlase” järel ka “Tannhäuserile”, kirjutan pikemalt vaid viimasena kuulatud ooperist “Parsifal”. Lugeja kiireks orienteerimiseks: “Parsifal” on Wagneri lõppteos, surmaeelne kroon loomingule. Friedrich Nietzsche, kelle tunded helilooja vastu olid elu jooksul muundunud ohjeldamatust imetlemisest kärarikka jälestuseni, pidas “Parsifali” sõnumit selle ülikristlikkuses kõigi tema enda ja Wagneri seniste ühisideaalide reetmiseks (filosoof nägi kohkumusega germaani üliinimese kontseptsioonist loobumist), ent ometi pidas temagi selle “juudatembu” muusikalist lahendust võrratuks.
“Parsifali” esmaettekanne toimus Bayreuthis 1882.aastal. Wagner kirjutas helindi spetsiaalselt Bayreuthi ooperimaja akustikale. Asjatundjad kinnitavad, et mitte kusagil mujal ei kõla “Parsifal” nii täiuslikult kui tema n-ö kodulaval. Tänase päevani on seda seal esitatud 479 korda. Libretto (laulude sõnad) ja partituur (noodid) ei muutu muidugimõista, kuid lavastused ise on siiski väga erinevad. See, mida mina nägin, oli Bayreuthi ajaloos ühtekokku kaheksas lavastus.
“Parsifali” peetakse Wagneri teostest kõige raskemaks; algajatel ei soovitata oma tutvust helilooja loominguga sellest alustada. Alustada tuleb “Lendava hollandlase” või “Nürnbergi meisterlauljatega”, kindlasti on ka “Lohengrin” selleks hea. Mina olen küll algajate seltskonnast ja pealegi teadsid festivalilt mitu hooaega muljeid kogunud inimesed rääkida “Parsifali” publiku hirmuäratavalt kõrgest vanusest (ei ole noortele see lugu!), aga ometi ei tekitanud “Parsifali” ettekandele minek minus kõhklust. Kui inimene pole mütoloogias ning religiooni ajaloos päris tume, saab ta sellest ooperist päris palju kätte. Aga ma ei teadnud, et “Parsifali” uue lavastuse ümber on käimas vägev skandaal. Noortepärane ja seksikas skandaal.
Veidi ooperi sisust. Püha Graal ja leegionär Longinuse oda, seesama, millega ristile naelutatud Jeesusele külje sisse torgati, asuvad Püha Graali ordu rüütlite valduses. Nad elavad oma kuninga Titureliga Graali lossis; nende ainsaks elueesmärgiks on eelmainitud pühade reliikiviate hoidmine. On ka paha rüütel, õigupoolest nõid Klingsor, kes kunagi kandideeris Graali ordusse, aga lükati kõlbmatuna tagasi. Klingsor ei suutnud elada seksuaalses kasinuses ja puudusest vabanemiseks kastreeris end, aga kuningas Titurel ei võtnud teda sellegipoolest oma rüütliks, muutes Klingsori sellega Graali rüütlite surmavaenlaseks. On veel õnnetu naine Kundry, kes naeris kunagi Jeruusalemmas elades Kolgata mäele risti kandnud Jeesust ning peab karistuseks selle eest viimsepäevani maailmas ringi rändama ning lunastust otsima. On lõpuks süütu tobu Parsifal, kes peab Klingsorit võitma, temalt püha oda ära võtma, Kundry lunastama ja üldse parandama kõik vead, millega targad inimesed on oma sõgeduses hakkama saanud.
Wagneri tõlgendajad ütlevad, et selle ooperi, õigemini küll oratooriumi, sisuks on Jeesuse vabastamine kiriku kui institutsiooni vangistusest. Graali ordu on hierarhiline, tseremoniaalne, kivistunud institutsioon, seega kirik. Kirik ei suuda täita oma ülesannet; midagi on seal valesti läinmud – Titurel on vanadusest nõder, tema järglane Amfortas vaevleb parandamatu haava käes, mille ta sai Klingsori vastu sõtta minnes. Amfortase esmapatuks oli katse kasutada Longinuse oda relvana (avaldub selles Wagneri läbinisti eitav seisukoht ristisõdadele ja mõõgamisjonile?); teiseks patuks oli allumine Kundry võrgutusele, oda käest panemine naisega ühtimiseks, mistõttu Klingsor selle enda kätte haaras ning Amfortasele igavesti veritseva haava lõi.
Sünge lugu laheneb siiski hästi, sest tobu Parsifal saab kõigi lunastamisega hakkama (sumeri metsmees Enkindu, pärimuse järgi kirjaoskamtu Muhamed, maailma asjades läbinisti kogematu Siegfrid; Kalevipoeg, kelle IQ on madalam kui siilil; kuninga või möldri kolmas poeg, muinasjuttudes esinev lollike…, maailma rahvaste mütoloogiad on täis tegelasi, kelle jõud seisneb selles, et nad on eelnevate aastatuhandete kultuurist rikkumata süüta lapsed).
Wagneri “Parsifal” põhineb suuresti eelkristlikul pärandil. Süüfilise hilises staadiumis vaevelnud Nietzsche pidas seda kristlikuks vagajutuks minu meelest õigustamatult.
Bayreuthis esitatava “Parsifali” uusversiooni autoriks on Berliini Volksbühne lavastaja, üleliitvabariigilise tähendusega tegevuskunstnik, Saksa ühiskonna enfant terrible Christoph Schlingensief (45). Eelmistel liitvabariigi kantslerivalimistel asutas ta omaenda partei Chance 2000, mille üheks ettevõtmiseks oli kutsuda kõik Saksamaa kuus miljonit töötut suplema Wolfgangsee järve, eesmärgiga panna see üle kallaste voolama, et siis seal lähedal suvitav Helmut Kohl ära upuks. Duisburgi kunstifestivalil 2002.aastal üritas ta laval olles süüdata Iisraeli lippu, näitamaks, et Saksmaal võivad sellised asjad taas võimalikuks osutuda, kui vaid võimule tulevad vastava meelsusega poliitikud. Tema näidendid on täis okset, verd ja väljaheiteid; arvestades sellega, et kultusnäidend “Attabambi Pornoland”, millel on vanusepiirang “alla 18 aastat keelatud”, põhineb Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Elfride Jelineki tekstidel, tunduvad kuuldused igati usutavad. Schlingesiefi šokikunst läheb selleni välja, et publik riskib saada otse lavalt visatud sitaga vastu nägu. Seda sõna otseses mõttes. Schlingensief võib mängida põhilaval ja kõrvalaval üheaegselt kahte teineteisega mittehaakuvat näidendit. Tema näitlejad võivad seguneda publikuga, kusjuures eesmärgiks ongi täiesti kontrollimatu segaduse tekitamine; n-ö näidendite tulemus jääb tihti improvisatsiooni hooleks, ning see pole hoolega kalkuleeritud improvisatsioon vaid tõeliselt impilsiivne tegevuskunst, mille tulemus võib publikule olla vägagi ebameeldiv. Tegelikult ka näitlejatele. Eelmisel aastal Schlingensiefi “Parsifali” lavastuse esietendusel nimirolli laulnud tenor Endrik Wottrich ütles järgmiseks aastaks koostöö üles, sest teda ajas marru lavastaja mõttetu sagimine. Wottrich kirjeldas ühes intervjuus, kuidas Schlingesief tuli pähe, et Kundry peab imiteerima inimesesuuruse jänese muumiaga (sidemetsse mässitud pikakõrvalisi nukkusid kanti laval tõesti siia-sinna) seksuaalakti, pentreerides seda suhu. Wottrich ei taibanud toimuva seost ooperi sündmustikuga nagu jäi talle ka sügavalt arusaamatuks, kuidas võib Kundry kui naisterahvas sellise aktiga, peenist eeldavaga, üldse hakkama saada. Võibolla läks lavastajal meelest, et Kundry on naine, pakkus segaduses Wottrich. Sellel hooajal laulab tema asemel nimosa Alfons Eberz, võrreldes Wottrichiga uustulnuk Bayreuthis.
Sättides end 4.augustil Bayreuthi ooperimajja “Parsifali” ettekandele, üllatas mind paljude noorte olemaolu publiku hulgas. Oli isegi tanksaabastes karvane, kelletaolisi Bayreuthi ooperimaja läheduses polnud ma varem märganud. See oli märk.
Etendusest. Prelüüdi mängiti nagu ikka pimedas saalis – laval on eesriie ees, lavaaluses süvendis istuvat orkestrit pole näha, valgust kumab minimaalselt, publik istub pimeduses kogu eelmängu ajal (“Parsifalil” kaksteist ja pool minutit), kuulates keskendunult saali täitvat helidetulva. Kogu tähelepanu on vaid sellele suunatud, ei mingeid häirivaid tegureid.
Kõik nii, nagu Wagner ise oli kavandanud. Siis tõusis eesriie ning jahmunud publiku silmadele avanes Schlingensiefi loodud Graali maailm.
Lavale oli mägijärve asemel kuhjatud okastraadist ümbritsetud prügimäetaoline asum, mille keskel laulis rüütel Gurnemanz, Bayreuthi üks veterane Robert Holl, kahele kannupoisile äratuslaulu, et need valmistuksid Amfortase kümblemiseks mägijärves. Kannupoisid olid neegrid, mägijärve ei aimdunud kusagil, pigem oli tegemist Lõuna-Aafrika suurlinna Johannesburgi hurtsikuterajooni Sowetoga vanadel apartheidi aegadel. Edasi läks kõik nagu MTV muusikavideos, mis on võimatult üle koormatud visuaalse informatsiooniga. Laval olnud ekraanidel lippas film, sähvisid laseritega tekitatud kujundid, helendas graffiti, sagis laulmisega mittetegelevat rahvast, kelle funktsioon jäi täiesti arusaamatuks, ilmus välja paljaste tissidega hiigelsuur neegrimammi…, semiootiline kaos oli selline, et võttis kohati isegi kõrvakuulmise ära. Pärast esimest veerandtundi jäi pähe pulseerima vaid üks mõte – lavastaja seina äärde, ja otsemaid!
Vaatuse lõpus tabas mind teine äärmus: oleks tahtnud lavastajat kallistada. Schlingensief kujutas Püha Graali rüütleid kõikide maailma religioonide usutalitajatena (laval olid preestrid, pastorid, rabid, šamaanid, laamad, mullad), kes kastsid käe hiiglasliku naisekuju jalge vahel olevasse punase värvi potti, et teha verine käejälg tseremooniat jälgiva Parsifali valgele rüüle. Kuigi toimuva seos Wagneri ooperiga jäi hämarks, oli kujund iseenesest niivõrd hea, et Schlingesiefile võis kõik eelnenud õudused andeks anda. Naisekujus oli äratuntav neoliitiline Willendorfi Veenus, ja sümbol täiesti dešifreeritav, sest Pühaks Graaliks on peetud ka naise suguelundit. Aga siis tuli jõle ning mõttetu teine vaatus, mis tõi taas tahtmise lavastaja ära kägistada. Ainus helge hetk oli Klingsori lahkumine lavalt raketiga, mis meenutas kahtlaselt Teise maailmasõja aegset Saksa imerelva V-2. Traditsioonilisemates variantides variseb Klingsori loss kokku pärast seda, kui Parsifal on talt püha oda ära võtnud ja sellega teinud lossi suunas ristimärgi. Aga V-2, õndsa Werner von Brauni lennuriista kasutamine..., miks ka mitte. Mingi uuem Saksa kiiks võib ju "Parsifalis" olla. Kolmas vaatus oli jällegi täitsa talutav, lõpus isegi peaaegu hea, sest laval olnud sähvimine lõppes mõneks ajaks ning Graali rüütlite koor sai rahulikult laulda.
Mütoloogiliselt seletamatuks jäi jänese kujundi üliagar kasutamine kogu etenduse kestel. “Parsifal” kestab neli ja pool tundi; selle aja sees sai Schlingesiefi tahtel laval näha sadu jäneseid, stiliseerituid ja realistlikke, nukkudena ja filmiekraanil, oli isegi elus pikkkõrv, keda kanti esimese vaatuse lõpus puuris mööda lava ringi. Mõned oletavad, et lavastaja leidis jänese kujundi Namiibiast, mille folklooris olevat jänes süüdimatu tobu ja seega Parsifali vastandiks loomariigis. Nojah… Lääne-Aafrikas on jänes igatahes tark ja vapper loom, mõelge kasvõi Ameerika neegerorjadelt kuuldud ja kirja pandud “Onu Remuse juttudes” esinevale Jänku-onule. Võibolla Namiibias on ta kuidagi teistsugune?
Euroopas oli keskajal levinud kujutis mäkke lippavast jänesest, kes päästab end tagaajavate koerte käest – see sümboliseeris hinge, mis otsis pääsemist mäe tipus, ehk siis taevas oleva Jumala juurest. Justkui läheks Wagneri ooperiga ühte. Ent teisalt on “Parsifali” sisuks lunastuse andmine läbi kaastunde. Milleks siin jänes?
Eriti kui see jänes on surnud, teda õgivad vaglad, seda on filmitud ja kogu protsessi näidatakse kiirendatud tempos lavaauku katval läbipaistavl ekraanil, mille taga aimduv Graali rüütlite koor laulab ooperi lõpuridasid Höchsten Heiles Wunder! Erlösung dem Erlöser! (Ülim ime, lunastus lunastajale! – kui lugeja mäletab veel, siis Wagneri ooperis vabastatakse Jeesus kiriku rüpest).
Tegevuskunst on jõudnud Bayreuthi. Ainus lohutus on see, et kuna Wagner oli ise kogu oma elu kestel revolutsionäär, siis ei pane ta seda ehk pahaks. Tema noorpõlve nägemuseks oli etendusejärgne teatrimaja mahapõletamine. Schlingensief on leidnud teise võimaluse – publiku hukkamise.
