Beebilõust (34) on võtnud valuvaigisteid. Vereringel tuleb kanda tundlikkust tömbistavat ollust tema organismi laiali seetõttu, et ta parem sääreluu on murdunud. Ouch.

Ja nii me istume Lõusta ­korteri poolkorrusel peaaegu neljakesi. Beebilõust diivanil. Mina diivani ees väiksel toolikesel. Siis üks räppari kolmest kassist – Iisha, „feik türgi angoora“ nagu Beebilõust teda naljatledes klassifitseerib –, kes on tõesti maagilise välimusega: lopsakas lumivalge karv, aga turjal hõredalt oranži. Ja suur kipsilahmakas, millele räpistaar on Piradose kleepeka kleepinud ja mille asendit ta muudkui sätib, sest jalg vajub ära.

Viimati intervjueerisin ma Andrus Elbingut alias Beebilõusta kümme aastat tagasi. Areeni tulevikutähed 2006 erinumbri tarvis. Siis kandis ta Tallinna Linnavanglas karistust ja tegi nappides oludes nappide vahenditega koos Raimond ­Kukuškiniga räpiduot Verba ab Intra.

Igal nädalal oli neil vaid tund aega, et õppetoas nr 3 muusikat salvestada. Vanglas andsid nad aeg-ajalt kontserte. Esimene neist toimus naistepäeva peol ja lisaks neile esines üks kinniistuv trubaduur, kes esitas süntesaatoril „Valgeid roose“. Andrus rääkis mulle siis, et tema peamine eesmärk on, et saaks kunagi kuskil kõval hiphopipeol esineda.

Beebilõusta tollased unistused on täitunud mitmekordselt. Ta mitte ainult ei esine kõvadel hiphopi-pidudel, ta ongi üks kõvematest räpparitest Eestis. Karmimas tänavaliinis kahtlemata number üks. Ta on räppari võrdkuju ka inimestele, kes hiphoppi väga põhjalikult ei jälgi.

Ekspressi koridori peal ladus mulle isegi Hans H. Luik ükskord mõned riimid Lõusta esimesest suurest hitist „Mendid“ (albumilt „32 Kuupi“, 2011). Tema muusika, tekstid, vokaalomadused on energialt pingelised, tulised, ründavad ja sõjakad. Kahtlemata tundub Beebilõusta muusika esiotsadeindžörõs. Ma ei ole ainus, kellele tema lugu „Nah sa koputad“ (albumilt „Resotsialiseerumine x Valge Lipp“, 2015) reaalseid judinaid on tekitanud.