Binokkel. Essee vaatamisest
Sain kevadel sünnipäevaks binokli, vastavalt töökaaslastele antud vihjele. Mõtlesin, et neljakümnenda eluaaasta paiku on viimane aeg hakata silmaringi avardama – kõige otsesemas mõttes.
Inimest on ikka huvitanud näha seda, mis silmaga nähtamatu, piiluda seda, mida palja silmaga ei näe, ja nii on välja mõeldud prillid, lornjetid, mikroskoobid, luubid, monoklid, binoklid, periskoobid ja teleskoobid. On infrapunaseadmed, millega vaadata pimedas, kus loodus pole inimesele andnud võimet näha. Millegipärast ei rahulda inimese rahutut vaimu ka see, et meedia või IT vahendusel on tänapäeval võimalik näha valmis kujul, lehekülje või ekraanisuuruses mida tahes. Ei piisa sellest, et teise käes olev kaamera piilub igale poole ja tehnika toob selle pildi vaatajani, nii et on ekraanil võimalik vaadata seda, mis tavaliselt ei paista väiksuse tõttu kui ka seda, mida ei näe, kuna ta on kaugel. Inimese rahutu vaim tahab ise üles leida, avastada, piiluda, ise pealt vaadata.
Võib muidugi küsida, mida on üldse mõtet põhjalikumalt silmitseda ajal, kui kõik on nähtav ja kui kõike interneti või tavameedia vahendusel lausa topitakse vaatamiseks. Keegi ei hämmastu enam, kui järjekordne avaliku elu tegelane tahab mõnel kaanel näidata. Las näitab, ja paljud vaatavad. Reality-televisioon on avanud avalikuks vaatamiseks uued kohad, mis vanasti olid absoluutselt privaatsed, nagu tavaliste inimeste kodud ja reainimeste tavalised argitoimetused. Kaamera puurib seal, kuhu varem ei jõudnud isegi lähedaste silm, seirab inimeste intiimsemaidki toiminguid tualetis ja voodis. Turvakaamerate abil minnakse veelgi kaugemale. Nendesse paistab kõik ja on inimesi, kes meelsasti vaatavad teiste toimetusi proovikabiinides, liftides, koridorisoppides. Ma ei tea, kas on ka neid, kes end turvakaamerale näidata tahavad. (Tean küll üht inimest, kes elab eramajas suure maja hoovis ja toimetab oma intiimseid tegevusi meelsasti majatäie rahva silme all.)
See, et osa meelsasti näitab aga ei vähenda mõne soovi näha seda, mida ei näidata. Kuigi tänapäeval on paljugi avalik, mis varem peidus, on endiselt nii mõndagi, mida pole näha. Pole kahtlust, et on tüüpe, kes pimeduse katte all piiluvad naabermaja akendesse, eriti nendesse, kus tavaliselt kardinad ees. Tänapäeva magalad on ööpimeduses nagu ekraaniderivid suures stuudios või tehnikapoes, igal ekraanil käib elu: Eestissegi on jõudnud põhjamaine demokraatlik komme vältida kardinaid, nii et kõik on paista.
Mida minusugune üksildane keskealine siis binokliga teeb? Et vahib getos üksinduse peletamiseks naabermajade aknaid? Eksite. Ma ei taha näha inimesi, sest nad on kogu aeg näha ja võib-olla isegi tahavad, et ma neid vaataks. Ajakirjanikurenomee on kord juba selline, et inimesed astuvad ligi ja esitlevad ennast meeleledi, tahavad meelde jääda, et pääseda ennast ajakirjaniku kaudu avalikkuses näitama. Minu huvi on vaadata neid, keda ei ole vaatamiseks välja pandud ja kes kindlasti pole huvitatud minuga kohtumisest – loomi ja linde. Ma tean, et loomaaias saaks looma näha väikse vaevaga, puuride ees jalutades, aga see on liiga lihtne. Ja veel - mõnigi loomaaialoom võib olla edevaks muutunud, õppinud ära enda näitamise inimeste kombel. On ju nii, et loom, kes tahab ennast inimesele näidata, ei ärata enam usaldust. Põder, kes tungib linna, tekitab häireolukorra, kutsutakse välja päästeamet, kes teeb uinutava süsti (mis looma viimasel ajal millegipärast surmab). Kährik äärelinnaaias on märk tapvast marutaudist ja on keelatud talle läheneda, sest ta “käitub ebatavaliselt”. Umbes samamoodi äratavad huvi ja ebalust inimesed, kes ei taha ennast teistele näidata, nagu vennad Voitkad, kes olid metsas peidus 15 aastat.
Binokliga metsas kolades ei taha ma mitte mingil juhul näha teist inimest, kui selline peaks mu vaatevälja satttuma, lähen mujale, võimalik et tajun ka kerget ärevust – võib olla on tal halvad kavatsused? Kui aga kaugel asuvast metsatukast astub välja karvane seamütakas, kes ei tea, et minu silm binokli vahendusel teda vaatab, naudin. Piilun tema elu, ja ta ei tea! Tahan näha rebast hetkel, kui ta minu eest ära ei jookse, vaid linde varitseb. Ja muidugi – kes ei tahaks vaadata kõrgel ja kaugel lendavaid linde, eriti suuremaid nagu merikotkad või sookured.
(Muide, kas te olete kunagi mõelnud, et metsikud linnud – välja arvatud suured – on üldiselt näha, aga loomad peidus? Või et omaniku koju tulles on kass üldjuhul peidus, ent koer haukudes vastas?)
Inimesele ei piisa üldjuhul veel sellestki, mida on võimalik ehkki keerukas näha füüsiliselt, vaatamistehnika abil. Ta tahab lisaks "vaadata" abstraktses mõttes, ette näha, vaadata tulevikku. Sellisel juhul teadagi binoklist ei piisa ja pole veel välja mõeldud tehnikat, mis asendaks ettenägemises teist inimest. Ettenägemistki on mitmesugust: kellele piisab hiromandist, selgelt(!)nägijast ja nädala horoskoobist, kes vajab ebamäärasemaid visioone (tuletis ladina sõnast videre – nägema) futuroloogidelt, inimestelt, keda on hakatud pidama spetsialistideks tulevikunägemise asjus.
Kas vaatamine ja nägemine teeb inimese ka õnnelikuks? Kirjeldasin juba oma tundeid, kui näen midagi/kedagi, kes end tavaliselt ei näita. Kuid need on vaid üksikud vaatamisega seotud õnnehetked. Nägemise ja õnne seosed on siiski võrdlemisi piiratud. "Ma olen kõike seda juba näinud," tunneb tänapäeva inimene end infokülluses sageli depressiivselt. Pigistame sageli silmad kinni tegelikkus ees, mis on liiga kole. Ja mis puutub tulevikku, siis on arvatud, et ehkki tehnika (näiteks geneetika) seda kunagi võimaldab, ei taha inimene tegelikult teada, mis temaga tulevikus juhtub.
Mis on peidus, ärgitab fantaasiat, olgu selleks siis suletud kardinad vastasmaja aknal või hämar tulevik.
