Bluus Gary Moore’ile
Seisin 1990. aasta 3. juuni hommikul Soome väikelinna pargis lava ees, peas lõhkumas metsik pohmelus, silmis pisarad. Üle puulatvade paistis ere päike, tuhande kilovatini võimendatud kitarriheli tungis nagu ei kunagi varem otse mu südamesse nagu noatera. Vaevalt paarikümne meetri kaugusel suvehommikus seisis laval rõugearmilise näoga mees, käes kitarr. See oli Gary Moore.
Teist silmast silma kohtumist Moore’iga enam ei tulnudki. Gary Moore oli välja kuulutatud 1997. aasta Pori Jazzi peaesinejana. Vahepealse võimaluse kohtumiseks Tallinna Linnahallis jätsin vahele, sest ei tahtnud esimese kontserdi totaalse muusika imelist tunnet rikkuda.
Porisse sõitsin autoga. Kui pool Soome metsade vahel kulgevast maanteest oli läbitud, kõlas raadiouudistes Moore’i nimi. Teritasin kõrvu – Gary Moore oli murdnud sõrme ja tema kontsert tühistati. Pori Jazz, ehkki ilma Moore’ita, oli siiski suurepärane. Sest Kirjurinluoto välilaval esinenud bluuskitarristid John Mayall ja Peter Green olid samast kategooriast ja põlvkonnast, varase valge bluusi alusepanijad.
Üha enam määravad meie põlvkondliku kuuluvuse ära muusikud ja muusikavoolud. Pop- ja rokkmuusika põlvkonnastavat tähtsust millegipärast eriti ei tunnustata. Ehkki isiksustena defineerib meid üha enam see, mida ja keda me kuulame, ja mitte niivõrd see, kus me sündisime, hariduse saime või töötame. Gary Moore’i fännil on teise omasugusega alati rääkida, olgu ta Iirimaalt, Venemaalt, Texasest või Alaskalt. Nautida sama muusikat, sellest pikalt rääkida – või vaikides kuulata.
Millegipärast on tunne, nagu peaksin praegu seda lugu kirjutades Moore’i elust suuremaks rääkima, teda tõestama, tema ehtsust kinnitama. Imetlen briti ajakirjanduse oskust kirjutada pop- ja rokkmuusikast kui täisväärtusliku elu ja kultuuri ühest loomulikust osast. Millestki, mis ei vaja pidevat väljavabandamist või õigustamist ning kus tehtud tegusid aktsepteeritakse samamoodi nagu monumentaalskulptuuri, teatrikunsti või kirjandust. Pop- ja rokkmuusika on parimal juhul kunst, ilma mingi allahindluseta, ning kehvemal juhul rämps – nagu see on igas muus kunstiliigis.
Iirimaal Belfastis sündinud bluusroki kitarrist, laulja ning helilooja Gary Moore oli iseõppija. 14aastaselt nägi ta esinemas bluuskitarrist Peter Greeni ja vaimustus tema mängust. Juba keskkoolis tegi Gary koos Phil Lynottiga bändi ning üheskoos mängisid nad ka Thin Lizzys.
Pärast 70. aastate Thin Lizzy emotsionaalseid ja robustseid kompositsioone läks Moore kaasa 80ndate heavy-rock’i glamuuriga. Pikad juuksed, maani must nahkmantel ja kontravalgus kaunistasid tema tuntud heviballaade “Out in the Fields” ja “Over The Hills and Far Away”. Ta salvestas kokku kakskümmend sooloplaati, mängis kontsertidel koos B.B. Kingi, Albert Kingi, Greg Lake’iga, oli kuulsa Montreux’ džässifestivali sage külaline.
Moore’i kaubamärk oli eriliselt soe kitarrisaund. Selle hingestatud, emotsionaalse, hellast sulakullast kuni hõõguva laavana voolava saundi võlus ta välja 1959. aasta Gibson Les Paulist. Selle kuulsa muusikariista ostis ta 1969. aastal Peter Greeni käest ajal, mil too elas läbi keerulist perioodi oma elus. Seda eriliselt sooja tooniga päikesekuldset värvi Les Pauli on nimetatud ka kitarristide Pühaks Graaliks. Mis selle tooni peale Greeni ja Moore’i meisterliku mängu veel tekitas, on siiski saladus. Räägitakse, et pilli helipead olevat eksikombel vastupidises suunas mähitud või et Green olevat hoidnud magnetit kitarrikaela all. Kui Moore instrumendi 2007. aastal oksjonile pani, siis oli selle alghind 2 miljonit dollarit. 1995. aastal salvestas Moore oma kunagise iidoli auks plaady “Blues for Greeny”. Ning mida aeg edasi, seda vähem kasutas Moore efektipedaale. Gibsoni kitarr ja Marshalli võimendi, lisaks Ibanezi Tubescreamer, wah-wah- pedaal ja delay. Kõik muu tuli juba sõrmedest ja hingest. Moore oli täisvereline virtuoos, kes nautis kontsertesinemisi täiel rinnal, olles lapselikult õnnelik minutite pikkuseks venitatud tagasisidestatud kitarrinoodi, ojana voolavate passaažide või terve saalitäie inimeste tähelepanu vangistanud generaalpausi üle, mille lõppu teadis ette vaid tema ise.
Moore’i krestomaatiline plaat “Still Got The Blues” (1990) tähistas tema tagasitulekut valge mehe bluusi juurde. Plaadiümbrisel on kaks sarnast, kuid siiski erinevat pilti. Ühel pildil istub toas kitarriga nooruk, põrandal võimendi ja voodil hulk vinüüle. Plaadi esiküljel on aga samas poosis Gary Moore ise, maailmakuulus bluuskitarrist, kuid ikka kitarriga kahekesi, põrandal võimendi, CDd voodil laiali.
Minu meelest oli Moore parandamatu romantik ja paiguti isegi väga sentimentaalne muusik. Ei mingeid ülikeerulisi kompositsioone, kõik on selge ja tunnetatav. Armastus, lahkumised, südamevalu... bluus. Kui kõiki tema murtud südamete ballaade kuulata, siis jääb mulje, et ta ei kandnud oma südant mitte rinnus, vaid särgi peal. Kuulsad “Parisienne Walkways” ja “Still Got The Blues” on pikad, romantilised bluusballaadid, mille igatsevad kitarrisoolod on miljonitele inimestele pähe kulunud.
Aeg-ajalt tegi Moore väljahüppeid ise endale seatud raamidest. Näiteks “Dark Days in Paradise” (1997) ja “A Different Beat” (1999) improviseerisid elektroonika ja tantsumuusikaga, kuid ei tabanud kuulajate hinge. Moore oli ikkagi virtuoosne käsitööline, mitte arvutipoiss. “Back to the Blues” (2001) aga sisaldas ootamatut, plahvatavat raevu ja kraapivaid harmooniaid.
Gary Moore leiti surnuna 6. veebruaril Costa Del Solis Kempinski luksushotelli toas.
