“Tuule vari”
Hispaania keelest
tõlkinud Kai Aareleid. Varrak, 2008. 517 lk.
Selle raamatu
sündmused leiavad aset Barcelonas, linnas, kus olime sõpradega
veetnud aastal 2006 kaks imelist nädalat, kusjuures turistlikud
atraktsioonid segunesid kohati üsna ootamatult eheda eluga. Ning
täiesti arusaamatult õnnestus meil lõpuks lennukist maha
jääda. Kõik kogetu mõrandas midagi meie enesepildis.
See info on oluline, mõistmaks minu vastuolulist suhtumist “Tuule
varju”.
Kõige õigem oleks seda romaani lugeda
puhkusereisil Kataloonias või Hispaanias, sest haarava
põnevusloona suudab ta köita teie tähelepanu nii lennukis kui
rannas, sisuga ajusid ahistamata, kuid ilmselge pretensiooniga kuuluda
väärtkirjanduse hulka. Mis aga kõige toredam – tekst ei
jää pelgalt eksootiliseks fiktsiooniks, vaid elustab ümbritsevat
taustsüsteemi ning vastupidi, mis siis, et tegevus toimub aastail 1944
kuni 1966. Vähemalt mina lugesin seda eelkõige
romantilis-õõvastava Barcelona-romaanina.
Kui tajute
selles jutus halvastivarjatud pettumusnooti, siis olete õigel teel.
“Tuule vari” algab paljulubavalt ning seda lubadust on teose
reklaamides ka hästi ära kasutatud. Peategelase Danieli isa viib ta
Unustatud Raamatute Surnuaeda ehk salapärasesse raamatukokku, kuhu esimest
korda sattudes tuleb välja valida üks raamat, mille eestkostjaks ja
kultuurimälus hoidjaks seega saadakse. Kirjandussõbrad
järeldavad sellest intuitiivselt, et “Tuule vari” on raamatute
ja lugemise maagiast, nagu sellest on kirjutanud näiteks Umberto Eco
või Jorge Luis Borges. Ja osaliselt nii ongi, sest Carlos Ruiz
Zafón kasutab ära mitmed tuntud ja hästi töötavad
mustrid, mis tänapäeva kultuuri sügavalt sisse on tallatud.
Danieli näppu satub kellegi Julián Caraxi teos “Tuule
vari”, mis käivitab krimiromaanisarnase sündmustiku, mis rullub
lahti gootilikus atmosfääris ning lubab kõike dekoreerida
intellektuaalsete mõtisklustega kunsti ja elu suhetest. Pean
nõustuma teiste arvustajatega: “Tuule vari” on oskuslikult
komponeeritud ja tänu heale tõlkele keeleliseltki nauditav lugemine
(romantilisevõitu ja detaile kuhjav stiil tundus minu maitse jaoks
kohati küll liiga magus). Aga see intellektuaalne seltskond, kuhu teos ja
kirjanik ennast asetavad, seab neile kõrged ootused, mida nad siiski
täita ei suuda.
