“Tuule vari”

Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Varrak, 2008. 517 lk.


Selle raamatu sündmused leiavad aset Barcelonas, linnas, kus olime sõpradega veetnud aastal 2006 kaks imelist nädalat, kusjuures turistlikud atraktsioonid segunesid kohati üsna ootamatult eheda eluga. Ning täiesti arusaamatult õnnestus meil lõpuks lennukist maha jääda. Kõik kogetu mõrandas midagi meie enesepildis. See info on oluline, mõistmaks minu vastuolulist suhtumist “Tuule varju”.


Kõige õigem oleks seda romaani lugeda puhkusereisil Kataloonias või Hispaanias, sest haarava põnevusloona suudab ta köita teie tähelepanu nii lennukis kui rannas, sisuga ajusid ahistamata, kuid ilmselge pretensiooniga kuuluda väärtkirjanduse hulka. Mis aga kõige toredam – tekst ei jää pelgalt eksootiliseks fiktsiooniks, vaid elustab ümbritsevat taustsüsteemi ning vastupidi, mis siis, et tegevus toimub aastail 1944 kuni 1966. Vähemalt mina lugesin seda eelkõige romantilis-õõvastava Barcelona-romaanina.


Kui tajute selles jutus halvastivarjatud pettumusnooti, siis olete õigel teel. “Tuule vari” algab paljulubavalt ning seda lubadust on teose reklaamides ka hästi ära kasutatud. Peategelase Danieli isa viib ta Unustatud Raamatute Surnuaeda ehk salapärasesse raamatukokku, kuhu esimest korda sattudes tuleb välja valida üks raamat, mille eestkostjaks ja kultuurimälus hoidjaks seega saadakse. Kirjandussõbrad järeldavad sellest intuitiivselt, et “Tuule vari” on raamatute ja lugemise maagiast, nagu sellest on kirjutanud näiteks Umberto Eco või Jorge Luis Borges. Ja osaliselt nii ongi, sest Carlos Ruiz Zafón kasutab ära mitmed tuntud ja hästi töötavad mustrid, mis tänapäeva kultuuri sügavalt sisse on tallatud. Danieli näppu satub kellegi Julián Caraxi teos “Tuule vari”, mis käivitab krimiromaanisarnase sündmustiku, mis rullub lahti gootilikus atmosfääris ning lubab kõike dekoreerida intellektuaalsete mõtisklustega kunsti ja elu suhetest. Pean nõustuma teiste arvustajatega: “Tuule vari” on oskuslikult komponeeritud ja tänu heale tõlkele keeleliseltki nauditav lugemine (romantilisevõitu ja detaile kuhjav stiil tundus minu maitse jaoks kohati küll liiga magus). Aga see intellektuaalne seltskond, kuhu teos ja kirjanik ennast asetavad, seab neile kõrged ootused, mida nad siiski täita ei suuda.


Niisiis “Roosi nimi”, tuulest viidud. Kui kunsti elav hingus on Tuul, siis “Tuule vari” on vaid Tuule vari. Aga teiselt poolt – kust seda Tuult alati võtta...