“Maailma mõõtmine”
Tõlkinud Kristel Kaljund. Atlex, 2008. 294 lk.
“Tenerife lähedal silmasid nad merekoletist. Kauguses kerkis
merest taeva taustal peaaegu nähtamatu siugjas keha, mis keerdus kahte
rõngasse ja vaatas oma kalliskivisarnaste silmadega, mis olid
pikksilmaga selgesti eristatavad, laeva poole. Eluka lõua ümber
rippusid niidid, peenikesed kui habemekarvad.”
Daniel Kehlmanni
romaan “Maailma mõõtmine” on lugu kahest saksa
geeniusest – maadeavastaja Alexander von Humboldtist ja matemaatik Johann
Carl Friedrich Gaussist. Mõlemad on sündinud 18. sajandi
lõpuhämaruses Euroopa südamesse ning kumbki neist
püüab maailma endale arusaadavaks muuta omal kombel – Humboldt
ronib “iga mäe otsa”, kopsib “iga kalju pinnalt
kivimiproove” ning veab end vere hinnaga läbi Lõuna-Ameerika
moskiitosid täis džungli, sellal kui haruharva kodust väljuv Gauss
näeb arvudevahelisi viirastuslikke seoseid ning kaardistab maailma
magnetnõela ja teleskoobi abil. Sõrpuses, mis neid kahte seob,
ilmneb peaaegu telepaatilisi kvaliteete – eriti ajal, mil mõlemad
on juba vanamehed, pahurad ja väetid – ning taoline
käegakatsutava ja nähtamatu maailma vahelise piiri tahtlik
tõmbamatajätmine on oluline osa “Maailma
mõõtmise” nauditavast olemusest.
Sest kuigi
tehniliselt kahe suurmehe elulugu, pole “Maailma
mõõtmine” mingi detailitäpne biograafia. See pole ka
täpne ajalooline kirjeldus sajanditetagusest pentsikust Saksamaast, vaid
ilukirjandus selle sõna heas tähenduses; romaan Kehlmanni enda
loonud ajast ja ruumist, kaasakiskuv unenägu, millest lugeja mõne
irratsionaalse lõigu juures võpatades ärkab,
mõistmata, et uni kestab edasi. Teel Lõuna-Ameerikasse näeb
Humboldtki merekoletist, kuid “juba mõni sekund pärast seda,
kui koletis oli taas sukeldunud, uskusid kõik, et olid teda endale ette
kujutanud. Võib-olla udu, lausus Humboldt, või kehv
söök. Ta otsustas jätta koletise oma märkmetes
mainimata.”
