DDR kui tahe ja kujutlus
Goodbye Lenin!
Režissöör Wolfgang Becker
Stsenaristid
Wolfgang Becker ja Bernd Lichtenberg
Osades Daniel Bruhl, Kathrin Sass,
Maria Simon jt.
Saksamaa, 2003.
Film jookseb Coca-Cola Plazas
Eesti keskealiste jaoks nagu mina on DDR ehk kõige rohkem Dean Reed, Frösi, Unemati, Bummi-karu ja õmblusmasin Veritas — värvilised märgid paremast elust kesk veel hallimat ida, ENSV-d. Mõnele meenub ka Florena kosmeetika, ajakiri Melodie und Rhytmus, ansambel die Puhdys, Frank Schöbel & Chris Dörk, hiljem Nina Hagen, üksikutele kirjasõber Karl-Marx-Stadtis...
Eestlasel ei ole vast siiski raske mõista “ostalgiat”, millest kantud DDRi teemaline film “Good-bye Lenin!” – kuigi me ei ole kogenud idasaksa argipäeva. Eestis on meie omad nostalgiakaubad turul – kamašokolaadi ja lehmakommidega ning limonaadidega eesotsas. Paljud inimesed pole ENSV-aegse eluviisi kadumise šokist ikkagi üle saanud. DDR-i ja selle kadumise problemaatika on vast igale idaeurooplasele mõistetav.
Režissöör Wolfgang Becker on suutnud ometi kord saksa ajaloole läheneda ilma tõsiduse ja poliitilise korrektsuseta, teinud saksa ajaloost komöödia – kriitika on kiidulaulus üksmeelne!
Lugu on lihtne: poeg ehitab oma emale DDR-illusiooni, ehkki Berliini müür on juba langenud ja DDR möödanik. Põhjuseks see, et Honeckeri ajal parteilist karjääri teinud ema elas DDRi kadumise päevil üle infarkti, langes koomasse ja poeg tahab teda järgmisest atakist säästa. Ta tahab voodisse aheldatud ema veenda selles, et kõik on endine, sest kardab, et ema ei elaks üle tõsiasja, et tema pühad arusaamad elust, tema kujutlus DDRist, on ajaloo prügikasti pühitud.
Uskumatu ema-poja suhe, aga seda ebatavalise suhte teemat ma üles ei võtaks. Selline lugu võimaldab režissööril rääkida kõigest, millest koosnes DDRi argipäev – peenemalt öeldes see argipäev dekonstrueerida ja vaadata, millest elu siis õieti koosnes. Olgu need siis nostalgilised igapäevatarvikud nagu Spreewaldi vürtsikurgid või Globuse herned (ka meil parematel päevadel saadaval olnud), DDRi interjöörid kollase ja pruuniga, sinise kaelarätiga thälmannlased – kuni uudistesaateni Aktuelle Kamera, mis pajatas DDRi elust parteilis-kohustuslikus võtmes. Peategelase Alexanderi (Daniel Brühl) armastus ema Hanna (Kathrin Sass) vastu oli nii tugev, et ta lavastas tema jaoks oma teles töötava sõbra abil isegi uudisklippe DDRi stiilis, et tõlgendada aknast kätte paistvaid muutusi, näiteks Coca-Cola reklaami ilmumist vastasmaja seinale või läänesaksa päritolu naabrite kolimist nende majja. Need klipid olid minu kui meediakriitikahuvilise jaoks filmi parim osa, mis must-valgel näitab, kuidas sündmusele on uudises võimalik anda mistahes tähendus, nagu vaja on. Eriti meisterlik oli see (kommunistlikus) propagandas, kuid on õpetlik mitte ainult ajaloo, vaid ka tänapäeva meediamaailma kriitiliseks tõlgendamiseks.
Sakslastele võimaldab film “Good-bye Lenin!” vaimset puhastumist, depolitiseeritud – niivõrd kui see on võimalik—tagasivaadet ajaloole. Naer on teadagi parim vahend vastuoluliste mõtete ja tunnete selitamiseks. Saksamaade taasühendamine vaimses plaanis kestab veel pikka aega ja pole võimalik, et see toimub ainult läänesaksa kogemuse alusel. DDRi kogemus on ka saksa kogemus, nagu sakslased nüüd näivat möönvat ja sellel on oma väärtus. Mitte ainult see, et idasaksa spordi- ja meelelahutustähed ruulivad teleshow'des, vaid pigem see, et idasaksa elust räägitakse ka tavalise inimese seisukohast lähtudes, aktsepteeritkase see maailma kasvõi läbi naeru. DDR oli haige fantaasia,mis viidi ellu saksa tahtega, aga nagu näha, on aeg küps ka selle läbiseedimiseks.
