29.01.2012, 08:00
Digitaalsed ahvatlused: miks ma juba 20 aastat arvutimänge mängin?
Kaaneloos räägib Peeter Helme, miks ta juba 20 aastat arvutimänge mängib ja mida ta seeläbi võitnud ja kaotanud on.
Mängin nüüdseks arvutiga juba peaaegu 20 aastat. Miks ma seda teen ega kavatsegi loobuda? Miks kuuluvad siiani kaunite mälestuste hulka sumedad suveõhtud, mis sai üksinda kodus veedetud mängu „UFO: Enemy Unknown“ seltsis, või ööd, mis muundusid „Dune II“ tagudes roidunud hommikuteks, rääkimata nädalaid kestnud „Quest for Glory I“ hullusest. Mida ma olen tänu arvutimängudele võitnud, mida kaotanud? Niimoodi on üsna raske küsida, liiati kui ma tunnen tänapäevalgi huvi arvutimängude vastu. Ühest küljest võib muidugi öelda, et tegu on sõltuvuse, ilmselt eskapismiga, võimalik, et haiglase võimetusega päriselus toime tulla. Aga sama võiks öelda ka raamatute lugemise, spordi, reisimise või ükskõik millise teise hobi ja tegevuse kohta. Kõik nad on ju vaid keskendumine ühele kitsale osale palju mitmekülgsemast tegelikkusest ning kõiki neid saab kasutada vahendina iseenda, maailma või kurat teab mille eest pagemiseks. Ilmselt ongi arvutimängude mängimise põhjuseid niisama palju, kui on inimesi. Eks igaühte huvitab mingi oma nurk selle juures ning ühte ja üldist põhjust otsida oleks vale. Saabki ainult vaadata iseendasse, oma minevikku, katsuda kaardistada oma huvisid ja selle põhjal järeldada, kas tegu on tõesti ainult haigusega või on selle taga midagi muud. Näiteks igatsus paremate, huvitavamate ja fantastilisemate maailmade, tõeliste digitaalsete ahvatluste järele?