“Eclectica” – rohkem on vähem on rohkem
Teine “Eclectica” tuli kolmepäevasena, programm tihkelt täis ennenägematut, ajapuudusel nägemata jäänud ja osaliselt ka nähtamatut avangardi.
Viimase all mõtlen ma asju, mis kas polnud kunst või polnud avangard (või isegi mitte kumbki), kuid sellegipoolest ametlikus festivaliprogrammis figureerisid. Nt iseenesest väga huvitava ja vajaliku noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk (tavalise, mitte avangardkirjanduse ajakirja) esitlus. Samuti võib siia liigitada sündmused, millel polnud õnn toimuda, nt 24 h Autechre + Biosphere programm Peetri tehases, kuhu ma kolm päeva järjest tagajärjetult sisse murda üritasin. See-eest leidis naabruses asuvas Raadi surnuaias aset installatsioon Undersound, mis festivali kava lugedes tundus mulle vaat et huvitavaim asi üldse. Idee oli selles, et mängida surnuaias 3 päeva järjest “sügavat” muusikat. Olen kaljukindlalt veendunud, et sellise asja potentsiaal on tohutu. Kuna Undersound pidi toimuva kolm ööpäeva järjest, rullisin end suurest huvist kohale juba esimesel ööl. Öine matk surnuaeda on ju teadupärast väga inspireeriv ja huvitav, tõsi küll, seadusega keelatud – kuid festivaliprogrammis sellegipoolest ette nähtud. Saladuslike tulukeste ja haudade vahel kõndides, hoomates naginat suure surnuaia nurkadest, laipade maa-aluseid huikeid ja vaimolendite tontlikku ringilehvimist, piknikut pidavate satanistide naeru ja jäist, katkevat sosinat surnuaia sügavatest soppidest enda poole hoovamas, leidsin selle olevat kõige meeliülendavama soundscape’i ja idee, mille peale keegi üleüldse võib tulla. Korra kostis pimedusest mõistatuslik karje. Ainsad süstemaatilisemad heliallikad, mida mõningase kammimise peale leidsin, olid üks visisev kaev ja kilomeetrite kõrgusel üle lendav lennuk, mõlemad ambient drone’i stiilipuhtad esindajad. Hiilgav idee. Soundscape (eesti k helimaastik), mis reklaamitakse välja etendusena, mis on täpselt nii juhuslik, kui ta iga jumala öö on. See on täiesti fiktiivne ja ühtaegu sügavaim avangard, milleni otsiv inimvaim oma otsingutel võib jõuda.
Tõnis Mägi ja Chalice oli kindlasti üks festivali peaüritusi, paraku ka üks selliseid, millest ma siinkohal täpsemate teadmiste puudumisel vaikima olen sunnitud. (Sama, ehkki veidi teistsugustel põhjustel, puudutab õhtusi pidusid, kus esines tuntud elektroartiste lähedalt ja kaugelt.) Lisaks sellele tossas mööda Emajõge ringi Elektropegoss – laev tuubil täis reivareid ja huviäratavat elektrot.
Surnuaeda jõudsin veel korduvalt, siis küll juba päevasel ajal, mil keskväljaku kõlaritest väljus industrial. Kujutan ette, et 24tunnine programm võis olla päris vaheldusrikas, mina juhtusin kahe päeva jooksul kuulma freesi (või käia), ja venekeelset metroolindistust. Võrreldes öise helimaastikuga, olid need küll igavamad – kaugelt kõlas see umbes nagu asfaldifrees, nii et tuli hoopis kujutlusvõimet pingutada, et veenda end selles, et tegu pole mingi suvalise masinaga, mille helisid linn ju enamasti niigi täis on. Aga idee oli suurepärane, ning öine teostus (õigemini selle puudumine) samuti.
Tantsuprogramm oli ebatavaliselt eksootiline ja tihke, lisaks eestlastele veel Yuko Nexus6 ja Mariko Tajiri Jaapanist, soome-itaalia “Do not feed the artist” jpm. Esimene kujutas endast tarbimisühiskonna ja reklaamivastast nüüdistantsukampaaniat, teine koosnes kahest noise-muusikust, kelle vahel aeg-ajalt üks tantsijanna võbeles. Muusika oli päris huvitav, samuti üldkontseptsioon – kui silmas pidada, et tegu oli tantsuetendusega, kus tantsu just ülearu palju näha polnud (samas oleks võinud seda muidugi veelgi vähem olla).
Parim asi, mida ma nägin, oli Sven Grünbergi hiilgav ja sõnulkirjeldamatu laiv Peetri kirikus. See suur ja sügav (istusin lae all) kirik on kontserdipaigaks nagu loodud, ruumi on siin tohutult – suur tänu Peetri koguse õpetajale, kes avangard-ürituse lahkelt Jumala tarre lubas. Sissejuhatus oli Kiwalt, ettekandele tuli tema uus ambient-drone-glitch oopus f-moll, mis meenutas ühtaegu nii Kiwa, Könerit kui ka mingisugust eriti süva hübriidtehnot. Ja siis tuli Grünberg oma pika ja varieeruva kavaga, mis algas ambient-võtmes, liikus ida-kõlaliste ja ragisevate (peaaegu tribal) rütmide manu ja jõudis otsaga “Prana Symphony”, “Hukkunud Alpinisti hotelli” ja “Milarepa” selgesse kõrgmäestikuõhku – või isegi stellaarsesse ambient-uttu (“Hingus”), millest progehiid ja synth-preester kunagi oma muusikalist käekirja vormima hakkas. Lõpuks asus maestro ka pooleldi laulma. Kõlasid “Tulen kord jälle” ja lõpuks, lisalugudena tema kaks võibolla kuulsaimat laulu üldse – sõnadeta “Nimetu” ja olematus keeles “Ball” (kõik plaadilt “Hukkunud Alpinisti hotell”). See on üks neid kontserte, mis jääb meelde kogu eluks.
