Eemal helisev muusika

Aivar Tõnso ja tema ansambel Kismabande annab lähiajal välja debüütalbumi. Kaua oodatud päeva puhul esitab küsimusi Siim Nestor.

Areen on kaks korda välja andnud Areeni kultuuripreemiad. Kaks korda on jõudnud nominentide hulka Aivar Tõnso. Viimasel preemiakorral jagas Tõnso ka auhinnata teist-kolmandat kohta. Ning mul on tunne, et äsjaalanud tekst ongi osalt pikemaks venitatud ja harali aetud kaitsekõne suurema žürii ees.

Aivar Tõnso on muusik, produtsent, DJ, plaadifirma boss, promootor, organisaator ja mootor, kelle valve all tegutseb Eestis terve muusika-scene. Kindel scene, mille ümber on siiski riskantne piire vedada ja mida on veelgi riskantsem ühise nimetaja alla tõmmata. Kindlasti on selle muusikaelu osakonna märksõnadeks (pea kasutuskõlbmatuks kulunud sildid) “elektroonika”, “eksperimentaalsus”, “innovatsioon”, “alternatiivne”, aga ka pisut luulelisemad kategooriad nagu “ulme”, “müstika” ja “heliotsingud”.

Kui te peate klubikultuuri alternatiivseks maailmaks, siis Tõnso maailm on klubikultuuri sisemine alternatiivne maailm, märksa tõsisem ja intellektuaalsem, avangardsekoeline eraldiseisev ala, mis – olgu ka ära öeldud – ulatub klubikultuuri kaanonitest nii esi- kui tagaukse kaudu kaugele välja.

Tõnso on oma asjaga sedavõrd kaua ja niivõrd põhjalikult tegelnud, et muusikainimeste ringkondades aetakse omavahel asju fraasidega “Tõnso-muusika”, “Tõnso-artistid”, “Tõnso- peod” ja kõik mõistavad, millest jutt.

Harjumuspäratult helisevale muusika-scene’ile puhub ta elu sisse mitmest torust. Plaadifirma pidajana pušib ta uusi – ja ka vanemaid – artiste muusikat looma. Produtsendina annab ta neile kõigile juhiseid, kuidas oma muusikat veel paremini teha, ja on seeläbi külge saanud maine “hall kardinal” (see väljend ei meeldi Tõnsole – aut.).

Kontsertide ja pidude korraldajana on ta loonud artistidele nende ­vajadustele vastava lava ja sihikindlalt tarnib Tõnso laiast maailmast Eestisse esinema muusikuid, kelle nimi ütleb väljakuulutamise hetkel midagi heal juhul sajale Areeni lugejale. Iga Jimi Tenori kontserdi kõrval on Tõnso Eestisse vedanud müramuusik kk NULLi, elektroonilise-rokabillitaja Electronicati, kraut-rock pioneerbändi Can laulja Damo Suzuki sooloprogrammi ja nii päris pikalt edasi.

Ja väga heal juhul tulevad need kon­tserdid ots otsaga kokku. Selle lause juures  ehmatas üks Areeni preemiažürii liige: “Mis! Oodake, kas me hakkame metseene premeerima?” Ja sellele mõeldes kirjutasin ma Tõnsot intervjuulaua taha oodates märkmikusse: “Tõnso on mõnes mõttes kui ETV, kes tegutseb vähemuste jaoks – non-profit! Aga kui ETV-l on see missioon kirjutatud põhikirja/seadustesse, siis Tõnsol on see missioon kirjutatud südamesse.” Talle ei meeldi ka sõna “missioon”. Vaevalt et talle ka mu kritseldus märkmikust väga meeldib.

Ja siis ta teeb veel muusikat. Tõnso muusikalisest tegevusest on kõige aktuaalsem ansambel Kismabande – surisev ja udune, massiivne ja samas õhuke, psühhedeelseid spacerock’i, vaba-jazz’i ja elektroonika tuuleiilikesi või marutorme tekitav bänd. Improvisatsiooniline kvartett kitarril, süntesaatoritel ja arvutil, kellel ilmub varsti debüütalbum, ja see plaat on ka põhjus, miks see intervjuu on Tõnsolt sõna otseses mõttes välja pressitud.

Ta ei tahtnud veel rääkida, sest album pole veel päris valmis ja sedasi on “ebamugav”. Ja ometi alustasin intervjuu palvetega juba ajal, mil toimus Kismabande esimese albumi esi­mene esitluskontsert – see oli aasta 2003 kevadel, Tartus klubis Tallinn, Tuleviku Muusika festivalil, mille järel hüüdis Aivari ammune võitluskaaslane Raul Saaremets vaimustunult: “See bänd peaks U2d soojendama!”

Jah, Kismabande – Tõnso, Priit Pääsuke, Tanel Paliale, Taavi Laatsit – on veel mõnelgi korral nüüdseks “Polüpale”-nimelise plaadi napilt valmis saanud. Aga alati on leitud, et saaks veel paremini.

Tõnso selgitab.

“Kismabande albumi loomise ­protsess on kestnud vähemal või suuremal määral alates bändi sünnist. Kuigi ansambel sündis soovist põgeneda koduste arvutite tagant laivikeskkonda, oleme alati soovinud bändi muusikat ka albumil näha. Paraku ei kõla improvisatsiooniline hetkemuusika korduvaks kuulamiseks mõeldud plaadil enamasti kuigi veenvalt, sest on sündinud teistsuguste tingimuste nõudeid arvestades.

Oleme salvestanud pidevalt erinevaid kontserte ja proovisessioone ja selle tulemuseks on üle 30 CDga arhiiv. Iga kord, kui oleme üritanud teha sellest materjalist valiku, on tekkinud tunne, et vaja oleks veel aega võtta ja edasi salvestada. Oleme proovinud kasutada mitmeid sündmusi tähtaegadena, mis sunniks plaati lõplikult valmis tegema, aga mingite siseheitluste tulemusena pole see õnnestunud.

Võib-olla räägin liialt ka teiste liikmete eest, sest tegelikult olen ma ise kõige suurem pipardaja olnud. Probleem on olnud suuresti terviku kujundamises – olemasolevad salvestused on üsna erineva meeleolu ja tunnetusega.”

Aga andke mitu plaati korraga välja!

Ei tea, mulle meeldib selline lähenemine, et pigem üks korralik plaat, mis koondab kõiki ideid. Ei suuda jälgida taoliste muusikute tegemisi, kes liiga palju avaldavad. Näiteks Merzbow või ka Acid Mothers Temple, kelle vastu algul tundsin suurt huvi, aga suure plaadilaviini tõttu on see nüüdseks hääbunud.

Samas olen rahul, et seni pole midagi ilmunud, sest praeguseks on lahendus leitud. Erinevad ideed läbi aastate on ühele albumile koondatud. See ei kõla päris sarnaselt meie kontsertesinemistega, aga ­improvisatsiooniline meeleolu on sellegipoolest plaadil ikkagi olemas.

Olete paadunud perfektsionistid?

Kusjuures “Polüpale” ei kõla üldse per­fekt­sionilistlikult. Ta on ikka üsna lo-fi, justkui põlve otsas valminud. Kõla poolest perfektsionistlikuna oleks Kismabande albumina äärmiselt halb. Pigem on taotletud täiuslikkust ja terviklikkust meeleolu osas.

Kui sa võrdled plaati, mis oli peaaegu valmis aastal 2003, ja seda, mis on valmis nüüd – kui erinevad need on?

Meeleolu on ikkagi Kismabande. Et kõik liikmed on vahepeal oma tehnilist baasi täiendanud, on rikastunud kõlapilt ja loomulikult on ka tänu improvisatsioonikogemustele paranenud kokkumäng. Alguses kõlas meie improvisatsioon kohati ikka üsna kaosena. Selle sõna halvas tähenduses. Me ei julgenud end piirangutest vabastada – ­üritasime kasutada kindlaid lähtemotiive. Pööre toimus kon­tserdiga ­Pilvepillerkaaril, aastal 2002. Siis lõime igasugustele varem kokkulepitud motiividele käega ja tundsime end pillide taga lihtsalt vabalt. Sealt hakkas tasapisi realiseeruma bändi eesmärk sellisel kujul, nagu ansamblit luues olime soovinud – vabaneda piirangutest muusikalises eneseväljenduses.

Hetkel on vist tunda vastupidist suun­da. Nii palju oleme vaba improvisatsiooniga juba tegelenud, et sooviks midagi kindlamat ja käegakatsutavamat. Olen kindel, et pärast albumi ilmumist võtab ansambel mingi uue kursi. Võibolla muutume stuudiobändiks, aga seda ka ei usu. Eks paistab.

Aga siiski: on 2005 Kismabande näiteks rajum või kergem?

Mul on tunne, et Kismabande on läbi aegade olnud justkui bänd, kes võib esineda kõikjal – klassikalistest kontsertsaalidest kuni underground rock’i- ja tantsuklu­bideni – ilma oma äratuntavat käekirja kaotamata. Alati jääb muidugi õhku küsimärk, et kas see bänd ikka mängib õiges kohas. (Naerab ) See kerguse-rajuduse aste sõltub eelkõige esinemiskeskkonnast, mille üheks oluliseks valikuprintsiibiks on olnud vahelduse otsimine.

* * *

Isa on Aivar Tõnsole rääkinud, et kui ta oli kolmeaastane poiss ja televiisorist sattus tulema klassikalise muusika kontsert, jäi ta seda lummatult vaatama.

Ise mäletab Tõnso 70ndatest, et talle meeldisid ka tolleaegsed hitid – Abbad ja Boney M-id –, aga kui ta nägi ja kuulis telekast Kraftwerki lugu “Robots”, mõistis ta, et Kraftwerk on tema lemmik­bänd.

“See jättis sügava mulje,” ütleb Aivar. “Üldse igasugune ulmetemaatika oli siis südamelähedane, mis selles eas poiste puhul on ju tavaline.

Seoses Kraftwerkiga meenub – see oli 1. jaanuaril 1979, kui Vikerraadio “Keskööprogrammis” mängiti pikalt Kraftwerki muusikat. Elasin siis õega ühes toas ja meil tekkis emaga konflikt, kuna mu väikeses õekeses tekitas see muusika kõhe­dust ja ta kartis öiseid unenägusid. Minu jaoks oli saate mittekuulmine aga ka­tastroof. Raadio pandi sellegipoolest kinni. Võib-olla kõlas see muusika tollal tõesti külmalt, tänaseks on ta igatahes muutunud millekski väga koduseks pea terve maailma jaoks ning meeldib nüüd ka mu õele.”

Muusikalisi avastusretki jätkas Tõnso ette sattuvate kosmiliste diskoplaatidega – nagu näiteks isa kingitud heliplaat Läti ansamblilt Zodiac – ja 50ndatel ehitatud grammofon-raadiovastuvõtja pealt välja peilitud kesklaine raadiojaamadega. Radio Luxembourg, nagu tol ajal ikka, ja kraadi erilisem ning olulisemalt mõjutanud BBC Radio 1st leitud John Peeli legendaarsed raadio-show’d.

80ndate lõpuks leidis mõttekaaslasi punk- ja heavy? I>muusika ringkondadest, kellega teha teistsugust muusikat. Tõnso lõi veidralt jazz’ise uue tantsumuusikaga rinda pistva ansambli Hüpnosaurus.

Samal ajal lõi ta ka oma esimese “plaadifirma”. Eestikeelse nimega EMT – ehk Eesti Muusika Tööstus – ja ingliskeelse nimega EMI – ehk Estonian Music Industry –, mis andis välja ühe-kahe-tiraažilisi kassette. Ainult sõpradele.

“Mulle meeldis teha ka enda leibeli kujuteldavaid diskograafiaid,” meenutab Aivar. “Fantaseerisin, mis seal ilmuda võiks – mõtlesin artistide ja nende väljalasete nimesid välja. Võib-olla on need diskograafiad veel kuskil alles, aga ma ei näitaks neid kellelegi. See oli lihtsalt mäng ilusa unistusega.”

Pärast pikka pealekäimist sai ühe Hüp­nosauruse muusikaga kasseti enda­le Raul Saaremets. Talle meeldis kuuldu, ta oli esimene inimene väljastpoolt sõpruskonda, kellelt Tõnso kuulis muusikatundlikku tagasisidet. Kui Hüpnosauruse orginaalliikmed ära kadusid, kolis Saaremets sinna asemele ja varsti tähendas tandem “Saaremets ja Tõnso” mitte ainult Hüpnosaurust, vaid DJde paari ja põrandaaluste tantsupidude korraldajat Hüpnytro Sound Systemit. Ehk olete kuulnud, et Hüpnytro – lahutamatud Saaremets ja Tõnso! –, nende peod vanalinna keldrites ja ööklubis Piraat, tähendasid moodsa klubikultuuri edukaks osutunud imbumist Eesti Vabariigi pinnale.

Ka täna korraldavad Tõnso ja Saaremets aeg-ajalt koos muusikapidusid ja nii-öelda vahetavad muusikat ning muusikakogemusi, kuid suuremal pildil tegutsevad nad heanaaberlikes, ent siiski eri tsoonides. Võtame näiteks nende plaadifirmad. Saaremets juhib plaadimärki Umblu, mis on välja andnud mitmeid muusikaauhindu saanud albumeid artistidelt Kalm, TommyBoy, Una Bomba, Tallinn 73 ja Chalice. Tõnso plaadimärgi Ulmeplaadid toodang – kogumikud “Müsteerium plaadimängijas”, “Tallinn: psühhedeelne linn”, kauamängivad artistidelt Joel Tammikult, Tencult, Muschraumilt ja varsti ka Kismabandelt – kõlab kohati süngemalt, kohati ehk helgemalt, kuid kuulajale alati märksa veidramalt.

Kui sa lõid üritustesarja “Müsteerium” seepärast, et polnud päris õigeid võimalusi kontsertide andmiseks, siis miks sa Ulmeplaa­did käivitasid?

Mulle lihtsalt meeldis mõte mingisugusest organisatsioonilisest struktuurist, mis annaks mulle ja ka teistele siinsetele sarnaselt mõtlevatele muusikutele mingi tegevusvabaduse. Välisleibelid tundusid ja tunduvad endiselt olevat pisut kaugel, suhe nendega on üsna ajutine ja pinnapealne. Võibolla oleks tänaseks ka mõni välisleibel mu muusikat välja andnud, kuid palju huvitavam ning suurema väljakutsena tundus tegelemine siinse keskkonna arendamisega.

Just Eesti-suguse väikeriigi puhul on muusikutel oma identiteedi leidmiseks selline keskkond väga vajalik. Plaadifirma on üks osa sellest keskkonnast ja mitte ainult üks plaadifirma. On hea meel, et neid on teisigi ja päris edukaid, näiteks Kohvi Records.

Mida produtsendina või plaa­di­­fir­mat vedades tulemuseks pead?

Kõige olulisem selles koostöös on muusiku eneseleidmine. Et muusikus kujuneks ainult temale omane võime muusikamaailma hoovusi suunata.

Leibeli puhul ei huvita mind ühe muusikastiili propageerimise idee. Pigem vastupidi: stiilikesksuse vältimine ja elujõulise keskkonna kujundamine just erinevate tugevate isiksuste kaudu, kellel kõigil on oma helikeel. Nii on siinsel scene’il tervikuna võimalus maailmas toimuvale rohkem lisada. Teatud tasandil on see juba mõnda aega toiminud. Aga veel liialt kaootiliselt ja alles otsides parimaid võimalusi.

Kas kuskilt siit tuleb ka jutt, et Aivar Tõnso on kogu Eesti scene’i hall kardinal? Kelle poole kõik pöör­duvad, ja sa siis suunad neid?

See “hall kardinal” kõlab kuidagi liiga ohtlikult. Selline niiditõmbaja roll võib küll tunduda ahvatlev, aga tegelikult tähendab see ainult vastutust, mida ei ole sugugi lihtne kanda. Ja eeldab valikuid, mis ei pruugi kõigile meeldida. Aga ma loodan, et nii hull asi siiski ei ole, et kõik siin toimuv sõltub ainult minust. Meil on selles vallas ka teisi häid tegijaid.

Iga muusik vajab tegelikult tagasisidet ja algaja vajab seda tihti suuna­mise kujul. Ma ei usu, et keegi teeb muusikat ilma, et teda huvitaks, mis teised sellest arvavad. Minu juurde on tuldud nõu küsima ka sõnadega, et mind ei huvita, mis teised sellest arvavad – aga miks siis ikkagi tullakse?  Olen vahel tundnud, et olen oma kriitilisuse ja nõudmistega teinekord üle piiri läinud. Aga nähes, et nende puhul, kes viitsivad vaeva näha, on see vilja kandnud, pole vahest mõtet enesele etteheiteid teha. Näiteks Joel Tammik on praegu enesekindlus ise – ta tõesti teab, mis ta teeb. Just selleni on vaja igal artistil jõuda.

Joel Tammik vist tegigi ühe albu­mi valmis ja sa soovitasid tal selle ümber teha?

Üldiselt… (muutub pisut häbelikuks) on seda vist paljudega juhtunud. Koostöö algab äratundmisest, et artistist võib kujuneda midagi erilist. Enamasti on esialgsed prognoosid tulemuste saavutamise kiiruse suhtes liiga optimistlikud. Ja nii juhtub, et “õigeks tähtajaks” valminud lood ei ole veel tegelikult valmis. Joeli kunagine porjekt Myrakaru lõi käega ja andis plaadi hoopis Inglismaal välja. Nii et, (naerab) siin on kohati raskem plaate avaldada kui Inglismaal.

Minu jaoks on see tähendanud päris palju unetuid öid, aga kui ma tagantjärele mõtlen näiteks Tammiku kujunemisele, siis tundub, et see kõik on ennast õigustanud. Praeguseks on Joel oma lähenemiselt niivõrd perfektsionist, et praegu teda nõustades teeksin ilmselt valesti. Nüüd on tema kord mind suunata.

Festivalid ja väiksemad kontser­did välismaa artistidega, keda teavad väga vähesed – kas sa kor­raldad neid missioonitundest?

Ei ütleks, et mu missioon on tutvustada muusikamaailmas toimuvat. Seda kah, kuid pigem soovin tekitada situatsiooni, mis pakuks kõigile osalistele meeldejääva elamuse ja mõtlemisainest. Lihtsalt fakt, et publik saab teadlikuks veel mõnest “imelikust” muusikust, ei tasu vaeva ära. Mind huvitab emotsionaalne jälg.

Kusagil ajakirjanduses on väidetud, et HUHi programm lähtub Tõnso muusikalisest maitsest. Loomulikult ei kutsu ma esinema artisti, kes mulle muusikaliselt nii väga ei meeldi, kuid palju olulisem on sündmus kui selline ja seal valitsev atmosfäär.

Mind huvitab ka aspekt, mis ei paista esmapilgul silma, aga mis võib mõjutada muusikamaailmas toimuvat aastaid hiljem – need on inimeste vahelised kontaktid. Kas või näiteks mõnede festivali väliskülaliste omavaheline kohtumine, millest sünnib produktiivne koostöö. Aga miks mitte ka mõnede kohalike noorte vastastikune armumine – see ei ole sugugi vähem tähtis.

* * *

Viimased uudised Kismabande albumist enne Areeni trükki minekut: plaat läheb masterdamisele saabuval esmaspäeval. Varsti räägime edasi.

Tõnso detailid

Tegevana techno ja deep house’i pundis Hüpnosaurus ning koos Raul Saaremetsaga on Tõnso välja andnud täispika helikasseti “Classics 1992–1995”, plaadifirma Kosmos Control alt. Drum’n’bass-duona Robo on sama tandem välja andnud ühise 12tollise vinüülsingli duoga Lu:k.

Kogumik Hüpnosauruse algkoosseisu varasemaid salvestusi aastaist 91–92 ilmusid Tõnso plaadimärgi Ulmeplaadid alt albumina “Lint N­o33 (Kiirus 19/Mono)” möödunud aastal.

Sooloartistina Ulmer on ta avaldanud muusikat eri kogumikplaatidel. a

Äsja Muschraumi (Sander Saarmets) debüütplaadi “Naterijeka” välja andnud Ulmeplaatide lähemas ilmumiskavas on lisaks Kismabandele ka kauamängiv artistilt Wochtzchee (Taavi Tulev).

Aastast 1998 on Aivar Tõnso korraldanud live-muusika üritusi “Müsteerium”. Need on toimunud linnast väljas puhkekeskustes, kämpingutes, mõisates, aga ka Padise kloostri külmas keldris ning Aivari kunagise kodumaja 50ruutmeetrilises toas.

Alates 2003. aasta sügisest on ta tänaseks korraldanud neli “Hea Uus Heli”-nimelist festivali. Lisaks kodumaistele esinejatele on HUHilt läbi käinud ridamisi artiste üle maailma, nagu näiteks Auxmen, Scion, Rob Rowland, Volga, Aladin Abbas, Felix Kubin, Emi Maeda, Antoine Verhaverbeke, Ibrahim Terzic, Frederik Arana, Funkstörung, Mr Velcro Fastener, Niobe, KK. Null, Ontayso, Funckrama ning paljud teised.