Eesti graafika etteaste Londonis
Balti graafikanäitus "Power and man" Londonis Novas galeriis kuni 9. detsembrini.
Eesti:
Peeter Allik, Urmas Viik, Kadri Alesma, Jaak Visnap, Inga Heamägi, Aili
Vahtrapuu.
Läti:Guntars Sietinš, Ilmars Blumbergs, Juris
Petraškevichs, Lita Liepa, Paulis Liepa, Liena Bondare, Lasma Laczdina,
Marite Elksne, Metra Drulle
Leedu: Anatolijus Klemencovas, Egidius
Rudinskas, Redas Diržis.
Ajad, mil iga eesti kunsti välisnäitust saatis imeootus, on möödas. Ammu möödas. Tagantjärele võib ju 80ndate lõpu, 90ndate alguse naiivoptimismi üle nalja visata, kuid korralike mõõtmetega ekspositsiooni Londoni-suguses tähtlinnas tuleks nüüdki pidada tähelepanuväärseks sündmuseks, olgu resultaatidega, kuidas on.
Balti graafika koondnimega "Power and man" on väljas Novas galeriis, mis asub Southwark Bridge road'il, kiviviske kaugusel Tate Modernist. Taas kord tuleb tunnustada lätlaste ettevõtlikkust ja laia joont kunstivärgi ajamisel. Näituse initsiaatoriks oli noor läti kunstnik Liena Bondare ja galeriipidajaks Londonis resideeruv lätlanna Liga Kitchen. Eestipoolseks aktivistiks samuti pooleldi läti verd Inga Heamägi.Tõhus abi oli ka eesti kultuuriatašeest Reet Remmelist.
Rahuloluga peab märkima, et kuigi ürituse konseptuaalsed piirjooned jäid kaunis ähmasteks, mõjus kogum ise kompaktse tervikuna. Selline heatasemeline eksperimentaalsemat sorti trükikunst, mida võiks häbitundeta kõikjal eksponeerida. Kaasatud olid eri põlvkonnad, mis selgeimalt ilmnes kõige rohkearvulisema läti esinduse puhul - väsimatult uuenevast 63aastasest Ilmars Blumbergsist kuni 26aastase Liena Bondareni.
Kolme maa graafikud tegelevad oma töödes ajaloo-, poliitika- ja kultuurimärkidega, nii isiklike kui kollektiivsete küsimustega. Torkas silma, et puhta trükigraafika raamid näivad enamikku neist ahistavat - vaetakse vahekorda video- ja installatsioonikunstiga, kasutatakse rohkesti digitaalseid võimalusi. See tendents sisaldus ka esmapilgul estambikeskseimas eesti komplektis. Puhast klassikalist tehnoloogiat demonstreerisid siiski vaid Visnapi/Alesma popid kivilitod. Peeter Allikul oli meeles eesti ja Inga Heamäel isiklik ajalugu. Urmas Viiki esindasid digiprindid mesilas- ja kärbsemassidega, Aili Vahtrapuud aga hoopis graafikaga mentaalselt seotud installatsioon kääride ja plekkpurkidega.
Kujundajad Bondare ja Kitchen ei grupeerinud galeriipinda rahvustunnuste järgi, kuid arvatavasti oleks ka sellised piiritsoonid jätnud brittide mällu ikkagi ühe lahutamatu terviktüki, tundugu me üksteisele kui erinevad tahes.
Avamist austasid kolme riigi suursaadikute, esindatud kunstnike ja muude huviliste seas ka "Londoni eesti kunstnikud" Mare Tralla, Marko Mäetamm ja Lilja Blumenfeld. Tseremoonia siivsasse ja kammerlikku meeleollu lõikus jõuliselt Peeter Alliku ootamatu spontaanne alastimarss. Süvenemisaltile vaatajale oli perfokastil "Päts, Päts, where you are?" kindlasti sündmust koloreeriv ja Peetri enda graafikat võimendav efekt.
Ma ei ürita kirjeldada Londoni määratus ja hõlmamatus kunstielus hetkel toimuvat. Ühel õpetlikul näitel peaks siiski peatuma. Traditsioonilist inglise mentaliteeti peetakse ülimalt alalhoidlikuks - valepidi liiklus, eraldatud kuuma- ja külmaveekraanid, kolmeharulised elektripistikud jms. Rahvusgaleriis kulgevad minu ühe vana kunsti lemmiku, Velázquese näitusel inimtihedates, ärahingatud õhuga saalides soliidsete vanahärrade, -prouade lõputud järjekorrad. Sama hoone ette, klassitsistliku arhitektuuriansambli südamesse Trafalgari väljaku neljandale sambaalusele sätiti aga aasta eest istuma Marc Quinni kolme ja poole meetrine valgest marmorist kätetu, raseda ja alasti Alison Lapperi figuur. Marc Quinni nimi ütleb kunstisõbrale mõndagi ja kindlasti seda, et tegu pole mingi õukonnakunstnikuga. Skulptuur esindab tugevat sotsiaalset närvi ja empaatiatunnet olenemata klassitsismi imiteerivast valgest carrara marmorist. Tallinna poliitikute sõgedad kalevipoja- ja purskkaevuunelmad seostuksid sel taustal pigem platsil trooniva 150 aasta vanuse admiral Nelsoni sambaga, kuigi Eesti pole eales olnud globaalne võimukeskus ega saa selleks ka kunagi. Vähemalt pooleteisesajandine vahemaa lahutab meie võimureid ka Londoni linnapeast, kelle nimi muude projekti toetajate seas leidus neljanda samba jalamile kinnitatud plaadil. Mahajäämus võiks olla olematu, kui poleks sügavat võhiklikkust ja ülbust, mis meie linnaisade harvu kultuurialaseid komberdusi saadab. Parafraasina Balti graafika projektile võiks seda tegevust nimetada "Power versus man".
