Eesti hunt ja eesti karu
Augusti Loomingus ilmus Andrus Kivirähki novell “Retk läbi Euroopa”, milles kolm eesti looma – karu Manivald Õiglane, hunt Tambet Täitmatu ja ilves Uku Tark – võtavad ette Euroopa-reisi, et kaevata Pariisist Pere Lachese´i kalmistult välja Frederick Chopini sääreluud. Eks ikka selleks, et metsavalitseja Manivald saaks nendega trummi taguda.
Eelöeldu tundub blasfeemilise väljamõeldisena, aga pole seda ometi, eesti karude vastava käitumise kohta on dokumentaalseid tõendeid. Nimelt kirjeldab saksa diplomaat ja kirjanik Adam Olearius (1603-1671) oma 1647 ilmunud reisikirjas karude tegevust Narva kandis.
“Nad (karud – KK) ei pidavat halastama isegi surnud inimeste kehadele maamullas, vaid pidavat neid, kui nad küllalt sügavale maetud ei ole, välja kraapima ja nahka õgima…
Mõne aasta eest oli juhtunud, et keegi suurtsugu, nendes kohtades hästi tuntud proua oli reisi peal kokku juhtunud karuga, kes kandnud käppadel surnukeha, surilina taga lohisemas; kui hobune saani ees seda vaatemängu silmas, oli ta norsatanud ja lõhkuma hakanud, saaniga kihutama pannud ja prouaga sugugi mitte ilma hädaohuta üle kivide ja kändude tormanud.
Meile jutustati veel palju teisi ja haruldasi lugusid, mis sealkandis karudega juhtub.”
Ka täitmatutest huntidest on Oleariusel juttu. Nimelt olla üks hunt 24. jaanuaril 1634. aastal murdnud kuus heinavooris olevat vene talumeest, enne kui ta maha löödi. “Narva ja Tallinna vahel nagu ka Ingerimaal ja peaaegu tervel Liivimaal on suurte metsaalade tõttu heade metsloomade kõrval palju röövloomi, eriti karusid ja hunte, kes inimestele maal palju kahju teevad.” (tsiteeritud raamatust “Külalisi mitmes Eestis”, LR nr 49, 1960, koostanud Ain Kaalep).
Sellest ajast pole palju muutunud, Oleariuse rahvuskaaslased, saksa jäägrid käivad endiselt Eestis karusid laskmas. Meie maa (Vana Liivimaa, kus elavad peamiselt eesti ja läti keelt kõnelevad mittesakslased) imagot kujundavad endiselt “kahjulikud metsloomad” ning isegi mehed pidavat seal metsas elama.
Ei jaksa kõiki eelmainitud raamatus leiduvaid reisimeeste tähelepanekuid ümber jutustada, aga koledad on eestlased küll: metsikud, salakavalad, laisad, räpased ning nõidus on nende seas igapäine asi. Ja tõesti – nõiad on meie rahva seas tänaseni kuulsad ja tihti käivad nad Soomeski abivajajaid turgutamas.
Puudust pole ka libahuntidest! Aeg ajalt käib ikka mõni eesti teatritrupp Kitzbergi “Libahunti” või vähemasti Kallase “Hundimõrsjat” Euroopas esitamas. Viimati tegi “Libahunti” Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide kooli näitetrupp (Elle Kulli lavastuses) Avignoni teatrifestivalil. Mängisid terve nädala ja iga etenduse lõpul olla pealtvaatajad nutnud. Ma ei tea kas kunstilise katarsise või eestlaste õudse elu pärast. Igatahes ei lasta Lääne-Euroopal unustada, mis loomad nad nüüd oma rüppe peavad võtma! Ja ega isegi hundihullusest välja tule: kel igatsus tõsise katartilise depressiooni järele, lugegu vist läinud aastal ilmunud Helga Nõu õudusromaani “Hundi silmas”. Mati Undi “Huntluts” on seevastu jällegi helge raamat.
Ma ei arva, et me peaksime oma karusid, hunte, ilveseid ja libahunte häbenema. Tuleb ennast näidata sellena, kes sa tegelikult oled. Pealegi loomad ja nõiad tasuv turismiargument.
Meie uskumatu maa kuvandisse sobivad hästi linnalegendid – mis võivad ühtviisi hästi olla nii tõde kui väljamõeldis – bussitäitest soome invaliididest, kes Tallinna lõbumajades õnnelikeks tehakse. Sõnum on üks: Eestis on võimalik see mis mujal Euroopas enam pole. Muidugi pole selline kuvand ainult positiivne (positively transforming). Näiteks uskumused eestlaste reetlikkusest on Oleariusest Baltic Guide'ini säilinud: soomlased imestavad alatasa eestlaste kommet mitte sõna pidada ja sissemagamist liiklusummikuga õigustada.
Eesti eliit on üritanud näidata meid kõrgtehnoloogilise Põhjamaana. Külalistele sisendatakse, et meil valitseb “nordic common sense”, nagu kõlab hotelliketi Scandic hüüdlause. Kaardiga saab maksta ja mobiiliga parkida. Aga taludes, metsades ja eestlase põhjatus hinges on veel teine Eesti, kus uluvad hundid ja kobistad karud.
Esimene Eesti usub, et kõrgtehnoloogia pluss higi, veri ja pisarad teevad õndsaks ning tagavad eurokõlbulikkuse. Ometi on Saksamaal veel mõni uhke söögimaja, kus plastikraha ei pruugita. Madridis seab võidunud särgis baarimees ja letile neidsamu oliive ja vorstlõike, mida tema isa ja vanaisagi. Ja itaalia külades pestakse tänagi pesu hiiglaslikes savist pesupalides, millest jõgi läbi voolab. Nad elavad südamerahus nii nagu ennemuiste, nad ei pea enesest edu nimel verepisaraid pigistama.
Reisimehed painutavad maailma alati oma kodumaa või oma lugeja mõõdupuule. Ameeriklastele kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud pisibluffi käsiraamat “Prantslased” kinnitab, et nad tavatsevad elada kitsastes korterites ja kempsu on nende juures parem mitte minna. Ent kellega võrreldes on nende korterid kitsad? Kas ameeriklaste või eestlaste omadega. Aga vaevalt, et prantslastele sellised võrdlused väga korda lähevad
Ma mõtlen, et kui Euroopa Liitu sisse saame, siis võib kah rahulikult võtta, võib elada sellena, kes sa oled. Kes tahab, võib olla kalk ja töökas nagu rootslane, kes tahab laisk ja lõbus nagu itaallane. (Muidugi on “kalk” ja ”laisk” reisikirjanikest kuvandiloojate mõttevili.)
Ma loodan, et siis ei pea ennast enam aina tõestama. Siis ei pea olema “personaalklient” ja otsima “võtmelahendust”, siis saab ka rahulikult võtta.
Ja võib täitsa külma kõhuga kuulata lugusid Eestist, kus mehed elavad metsas ja naised on litsid või libahundid. Riigist, mis olevat karude kuningriik ja ilveste impeerium. Siis on meie hundid Euroopa hundid.
