EESTI KIRJANDUSE TASE
Ühes stagnaaegse kirjandusülevaates kutsus Mihkel Mutt kriitikuid üles kultuurinähtusi julgemalt omavahel võrdlema. Ta väitis, et samamoodi nagu „Sangari“ särgid on kvaliteetsemad kui „Žiguli“ õlut, on eesti luule kõrgemal tasemel kui proosa. Kogu tollast eesti kirjandust peeti omakorda kindlalt paremaks eesti filmist. Milline on aga meie kaunite kunstide tase tänapäeval?
Niisuguse küsimuse peale võidakse kohe kosta, et selle püstitus on täiesti vildak, sest kultuurinähtuste võrdluseks puuduvad ühtsed mõõdupuud, kõik nad on sui generis – ühismõõduta omaette liigid ja suured üksiklased. Juba Rousseau meelest algasid kõik pahed sellest, et inimene hakkas end teistega võrdlema. Paraku ei saa me inimkonna algaega tagasi ning humanitaarsetel ja võrdsustavatel kaalutlustel väärtustava võrdlemise vältimine võib muutuda keskpärasuse kollektiivseks ringkaitseks. Kultuuriinimeste vajadus ühte hoida, ränki hinnanguid ja suuremaid konflikte vältida on meie väikeses subsideeritavas kultuuris praeguse turumajanduse tingimustes sama suur kui nõukogude ajal. Karmide ja konkreetsete hinnangute andmist saavad endale lubada peamiselt vaid outsider’id, keda tõsiselt ei võeta. Väheseid sõltumatuid vaime karmide sõnade väljaütlemine enamasti ei huvita. Kui kaalukausi ühel poolel on esteetilised põhimõtted ja teisel poolel inimsuhted, siis ainult üksikud oma missioonis surmkindlad fanaatikud peavad kultuuri nii tähtsaks, et viimaseid esimestele ohvriks tuua.
Aga kui kultuuri vähegi tähtsaks pidada, siis ei saa hinnangute andmist ja võrdlemist vältida, kasvõi juba seetõttu, et oma lühikese elu jooksul me ei jõua kõike läbi lugeda, kuulata, vaadata – ikka tuleb langetada valikuid. Kõige riskivabam tee oleks nautida üksnes klassikat, mis on tuhandete peal ära proovitud, kuid niisuguses hoiakus on midagi filisterlikku. Ent samasugune riskikartus ilmneb nendegi puhul, kes kiidavad valimatult kõike kaasaegset, olles modernismikogemusest õppinud, et uut kunsti tauninud kriitikud jäävad tuleviku silmis sageli narriks.
Kunstivaldkonna taset võiks ju hinnata lugejate-kuulajate-vaatajate huvi ja rahulolu põhjal, kuid kunsti populaarsuse ja väärtuse vahel puudub selge seos. Spontaanne huvi eesti kirjanduse vastu on praegu üpris väike, kindlasti aga suurem kui 1990ndatel aastatel. Teine võimalus oleks usaldada ekspertide arvamust, aga nemad võivad lähtuda kitsastest erihuvidest või osaleda üldises vastastikuse kiitmise mängus, mis pilguteravust nüristab. Kirjanduskriitikat paistabki kummitavat see probleem koos suutmatusega projitseerida eesti kirjandust laiemale taustale. Ja kolmas võimalus, mis väikese ja ebakindla kultuuri jaoks alati oluline, olekski tugineda välismaisele vastuvõtule, kuigi me teame juba Aino Tamme ja „Tabamata ime“ ajast, kuidas kohalik press artistide välismaist menu üles blufib.
Rahvusvahelise vastukaja põhjal on meie kunstidest kõige paremal järjel muusika. Õnneks langeb see väline hinnang kokku ka minu subjektiivse kogemusega. Muusika säärane eesrindlikkus eesti kultuuris on seejuures üpris hiljutine nähtus. Muusika rahvusvahelist kuulsust võidakse küll seletada lihtsalt tõsiasjaga, et see on oma meediumi poolest kõige üldinimlikum kunstiliik. Aga sama võiks väita ka visuaalse kunsti kohta, milles eesti kunstnike rahvusvahelised saavutused pole kuigivõrd suuremad kui kirjanikel. Rahvusvahelisi suundumusi püüdlikult järgides on eesti kunst jäänud siiski võrdlemisi lokaalseks nähtuseks.
Tõsi, visuaalne kunst ei ela kusagil praegu oma parimad päevi, tal on viimasel kolmel-neljal aastakümnel olnud kõige suuremaid raskusi enese õigustamisega ühiskonna silmis. Kuid tundub, et ka ükski teine kunstiliik pole viimasel poolsajandil küündinud 20. sajandi alguse kõrgusteni (Üks Kundera tegelane seostab selle tõsiasjaga, et viimasel poolsajandil pole ka Euroopas olnud suuri timukaid). Romaan on tõenäoliselt kannatanud kõige vähem – osalt seetõttu, et romaan on kõige vähem puhtesteetiline kunst, päevakajaline, teabeline ja kõlbeline aspekt mängivad temas suuremat rolli.
„Rahvusvahelist taseme“ kriteerium sobib kirjandusele halvemini kui muusikale või visuaalsele kunstile. Eesti luule levikut piirab väljaspoolt keel ning luule kui žanri enda subkultuuristumine, sisemiselt aga see, et luuletajatel pole sageli midagi tähtsat öelda. Kuid subkultuuride rahvusvaheline suhtlemine on mõnikord tihedamgi kui nn „peakultuuril“ ning nõnda ilmub sõpruskondliku lävimise jätkuna ka eesti luule tõlkeid. Loomulikult kirjutavad meie kirjanikud pigem kohalikku kui rahvusvahelist auditooriumi silmas pidades ning mõned omadused, mis tõstavad teose kohalikku väärtust – nt seosed eesti ajaloo ja kultuurilooga –, võivad kahandada selle rahvusvahelist huvitavust. Eesti kirjaniku kindlaim tee nurjumisele on aga see, kui ta üritab (võibolla tõlgitavuse nimel) puhastada oma tekstist igasugused seosed kohaliku miljööga. Romaanid nagu Hirami „Mõru maik“, Baturini „Kentaur“ ja suur osa eesti ulmest satuvad kohe võrdlusse analoogiliste maailmakirjandusteostega ja seda nad välja ei kannata. Seevastu teadlikult provintslik romaan, mis tõlkimiseks ei kõlba, võib valmistada kohalikule lugejale suurt rõõmu. Kui maagilis-realistlik või postmodernistlik romaan – lugu, mis toimub väljamõeldud maadel, kus inimesed lendavad, koerad kõnelevad ja müütilised tegelaskujud vahetavad korduvalt kesta ning minajutustajatel läheb uni ja ilmsiolek ning elu ja kirjandus sassi – on kunstiliselt kehv, siis ta on lihtsalt kehv. Seevastu isegi kunstiliselt kehv naturalistlik romaan võib kollektiivset elutunnet kajastava või teabelise aspekti poolest väärtuslik olla.
Muusika kui rahvusülene kunst peab selleks, et midagi väärt olla, olema „rahvusvahelisel tasemel“. Kirjandusega on lood teisiti. Rahvuslik piiratus on kirjandusele loomuomasem kui muudele kunstidele, sest rahvuslus ise on loomult kirjanduslik projekt. Seetõttu ei ole eesti kirjandusele hinde andmine lihtsalt üks esteetiline probleem.
Väljatõste
Rahvuslik piiratus on kirjandusele loomuomasem kui muudele kunstidele, sest rahvuslus ise on loomult kirjanduslik projekt.
