06.06.2008, 00:00
Eestis algab aprill juba jaanuaris
Meil tuleb maailmale selgitada oma käitumist isegi siis, kui meie teguviisi õigsus paistab meile enestele ilmne, tõdeb Martin Kala.
Eesti sambasõda tõestas värvikalt, et möödunud
sajandi diplomaatilistes suhetes toimunud muutused on jõudnud ka meile.
Üha rohkem arvestatakse rahvusvahelisel areenil siseriiklike
küsimustega, kiirendamaks nõnda probleemide lahendamist välise
abiga. Et möödunud kevade rahutused tekitasid meie mainele palju
kahju, tuleb Eestil jätkata hoolsalt oma seisukohtade selgitamist
välismaal. Vahel tuleb ennast kaitsta ka siis, kui teame, et meil on
õigus.
Mai 1968
Nelikümmend
aastat tagasi oli Pariisi ladina kvartal leekides. 1968. aasta mais toimusid
siin ägedad, kogu maailma vapustanud noorsoorahutused, mille
tagajärjel saabus kultuuripööre ja tekkis vabam,
võrdõiguslikum ühiskond. Pariisi barrikaadidel
võidelnud üliõpilastel on vanaduspõlves palju
meenutada, debatte jätkub tänaseni. Avalikkuse ette paisatud
ettekanded tõestavad, kuidas üliõpilaste algatatud surve
ühiskondlikeks uuenduseks muutis sügavalt ja põhjapanevalt
Lääne poliitikaelu, eelkõige ühiskonna argipäeva. Ma
ei imesta, et kuulsate maisündmuste puhuks loodud eri
õppeprogrammide ja selgitavate meediaanalüüsidega alustati
juba juubeliaasta esimestel päevadel.
1968. aasta jaanuarist
alates korraldati kümneid miitinguid, loosungitega rongkäigud nagu ka
rahutud meeleavaldused olid vaat et iganädalased. Kuni saabus pikalt
vinduv streik: brasserie’des loeti vihaseid
üliõpilasbülletääne, tänavatelt õhkus
närvilisust, mis segunes lootusrikaste mõtetega. Kõige
tabavamalt võiks tudengite mässumeelt kirjeldada
üleskutsetega, mille vallandas ühel ülikoolihoovil noorfilosoof
Maurice Clavel: “Hing maksab kätte. Aeg on ammu käes. Lootus on
tagasi!” Vaikselt puges revolutsioonitunne õpilaste, professorite,
politseinike hinge, oma osa said selles loos kõik, isegi need, kes
muutustega kaasa minna ei soovinud.
Mida kultuuripööre
kaasa tõi? Enne üliõpilasrahutusi ei julgenud naised
tänaval suitsetada, kartes mõjuda kergemeelsena. Nüüd
hakkasid puiesteedel sigarette pahvima aga kõik, kel selleks soovi oli.
Varem kandsid linnahärrad lumivalgeid triiksärke, pärast
meeleavaldusi söandati kanda ka helesinist. Maisündmused panid piiri
ka seni eri soost kooliealiste vahel valitsenud apartheidile. Nimelt kehtis
enne hariduskultuuris arusaam, et neiud ei tohi noormeestega kokku puutuda, ja
sestap koolitati tüdrukuid ontlikes tütarlastekoolides. Uue
elukorraldusega saabus mixité, ning täiskasvanuikka jõudnud
mornid poisid segunesid rõõmsalt rõkkavate
tütarlastekolledžite kasvandikega.
Miski ei unune
Püüdes aduda tundeid ja läbielamisi, mis omal
ajal Prantsuse “mainoortele” igaveseks mällu
sööbisid, üritan mõista ka meie vaimuseisundit, mille
tekitasid aprillirahutused aasta tagasi. Kui sama olukord peaks tekkima
täna, kas me käituksime nüüd teisiti? Pole kindel.
Tormine aprillikuu lõi justkui mõõgaga Eestit
läbiva rahvalõhe. Võrreldes Lääne-Euroopa
üliõpilasrevolutsioonide positiivsete muutustega tegid
pronksiööd paradoksaalselt vastupidise kannapöörde aega,
mida olime läbi raskuste hakanud juba unustama. Eesti
päevapoliitikasse sisenes taas uues vormis aegunud küsimus: kuidas
elada edasi kõrvuti inimestega, kes olid ühtäkki meie silmis
muutunud ohuallikaks, selle asemel et olla rikastav ressurss.
Paneb
hämmastuma, et seisukohavõtud meie lähiajal
oo kuumima konflikti tee
mal piirdusid esimesel aastapäeval vaid pilguheidetega minevikku.
Kajastuse põgusus tõestab, et kõige mugavam on probleeme
küll julgelt tõstatada, aga lasta neil seejärel lahenduseta
jääda.
Rahvamasside kokkupõrked rahvuse pinnal ei
ole külakakluse mastaapi madin, millest võiks sisutäiteks
lehes kirjutada või mida valitsus võiks aasta hiljem oma
istungitel kiretult dokumenteerida.
Me ei pea kajastama skandaali
mõju Eesti avalikkusele, vaid juurdlema lahenduste üle, sest neid
pole seni leitud. Lahendused võivad ju olemas olla, kuid edukas Eesti,
kaotades kuju teisaldamisega peamise osa oma usalduskrediidist, peab veel pikki
aastaid keskenduma oma imago, aga ka oma enesetunde taastamisele.
Vaatamata meie õigusele kuju teisaldada, vaatamata õnnestunud
integratsioonipoliitikale, millest endiselt räägitakse, vaatamata
kübersõjale ja Eesti Moskva saatkonna lubamatule ründamisele
paistab kogu juhtunu maailmale teisest vaatenurgast kui meile. Me peame
välismaal selgitama, et eestivenelased pole nagu Saksamaa türklased
või Rumeenia ungarlased, et teisisõnu ei ole tegemist
“vähemusega” selle kontseptsiooni klassikalises mõttes.
Rahvusvahelisel tasemel on kerge öelda, et Eesti kohaldab
topeltstandardeid.
Siinkohal täidab olulist rolli väike
osa rahulolematust eestivenelaste kogukonnast, kes ei õhutanud vaenu,
vaid kommunikeeris teadlikult oma muresid välisilmale. Pronksmehe lugu
tehti rahvusvaheliseks ja eri organisatsioonide agendasse toodi jooksvalt
teavet alates monumendi teisaldamisest, politseivägivallast ja
lõpetades jäänuste väljakaevamise vastase protesti ning
eespool mainitud “topeltstandarditega”. Konflikti valguses muutusid
taas aktuaalseks ka keele- ja kodakondsusprobleemid.
Haakusid
otsustavalt kaks faktorit: esiteks toimus rahulolematu inimrühma ja
sotsiaalse probleemi internatsionaliseerimine, konflikt muudeti
rahvusvaheliselt visuaalseks. Nimetagem seda kahe mängija – kahe
ühiskonna – turunduskampaaniaks. Teiseks ei saanud sambakonflikt
ainuüksi rahvusvahelise dimensiooni, vaid tõi mängu ka
vaatlejate vastutuse probleemi ees. Maailmas, kus kõik on kõigiga
teatud ühenduses, kaotavad riigipiirid mõttelise tähenduse
ning ka kõige kohalikum sündmus tekitab võõrastes
kaastunnet.
Lisaks pronksiöödele on Eestis teisigi
sarnaseid kodanikuaktiivsuse näiteid. Kui allkirjade kogumine vabadussamba
vastu või näiteks “Teeme ära”
prügikoristuskampaania sümboliseeriksid teravat ühiskondlikku
ebavõrdsust või tekiksid vohava sallimatuse tõttu,
sisaldaksid nad hoobilt piisava koguse kaastundematerjali, mida hea turundaja
oskaks huvitava nurga alt ülejäänud maailmale esitleda.
Aprill algab jaanuaris
Igale argumendile saab
esitada vastuargumendi. Isegi kui pole oluline end kaitsta, kuna teame, et meil
on õigus, tuleb meil seda teha! Möödunud kevadel oli tegemist
rahvusvahelise kandepinnaga sündmustega, mida kohustume mitte ainult
lahendama, vaid peame ka Eesti sõnumit maailma välja saatma. Ma
tooksin näiteks Azerbaidžaani tagasihoidliku lobitöö
Mägi-Karabahhi küsimuses: olgugi et Armeenia võttis
sõjaga ligi 20 protsenti oma naabri territooriumist ning enamik
rahvusvahelisi organisatsioone on õigusvastase ründamise nagu ka
agressiivse poliitika hukka mõistnud, pole aserid jäänud
ootama, et asjad omasoodu laheneksid. Nende sõnul on diplomaatiline
“diil” targim tee ning nad jätkavad oma territoriaalse
terviklikkuse tunnustamise promomist rahvusvahelisel a
reenil.
See imagotöö, mida Eesti tegi väga hästi
90. aastatel, tundus olevat rahutuste ajal unustatud. On selge, et Eesti on
nüüdseks juba poliitilist kapitali tagasi võitnud, kuid kahju
on tehtud palju. Oleme oma arust juba niigi palju pingutanud ja oma venelastele
vastu tulnud. Aga kas ka teised näevad seda nii? Tallinna külastanud
välisraportööride ja inimõiguslaste suhtumine seda ei
peegeldanud, sest neile on asja teisest vaatevinklist väga hästi
esitatud.
Kui otsustasime sõjamonumendi teisaldada, pidime
paratamatult tunnistama: kõik maailmas kunagi vastu võetud suured
otsused on langetatud nii, et nende tagajärjed polnud teada. Kui keerukate
situatsioonide ebameeldivad lahendused oleksid ette teada, ei võtakski
keegi neid lahendada.
Meil tuleb jätkata hoolsalt oma
seisukohtade selgitamist, isegi kui esmane hädaolukord on
möödas. Eestile saabub aprillikuu juba aasta alguses. Nii algas see
möödunud aastal, kui paljude südameid alles kääritas
vaev ja viha. Ja algab ka igal järgmisel aastal – kuni me maailma
ees oma palet silume, et võita tagasi usaldus. Alles seejärel
võime soojale suvele vastu minna.