Üks asi saab ligi pool tundi kestvat intervjuud tehes kohe selgeks — ­nukrameelsuse all saksa-iiri juurtega näitleja ­Michael ­Fassbender (40) päris ­kindlasti ei kannata. Kaugel sellest — ­vestluse käigus korduvalt oma „haikala naeratust“ demonstreeriv (kes ei tea, mis see on, tagugu guuglisse „­Michael Fassbender shark smile“, ja saab aru, mida ma mõtlen) näitleja kinnitab, et „melanhoolsust ta oma ellu ei vaja“ ja et süngete filmide võtetel hoiab ta enda ja tiimi tuju üleval Frank Sinatra hittide laulmisega. Ja kui on eriti ambitsioonikas meeleolus, võtab Rihanna repertuaari ette.

Režissöör Tomas Alfredson rääkis mulle just, et Norras, kus te „Lumememme“ filmisite, oli kohe esimesel võttepäeval väljas rohkem kui 20 miinuskraadi ja et ta oli pisut mures, kuidas see sulle mõjub. Kui hull see külm siis oli?

Tegelikult ei olnud üldse hull. Korra hakkas tõesti üle mõistuse külm, kui võtted öösel toimusid, aga muul ajal ma isegi nautisin lund ja pakast. Norra külmus pole selline niiske ja rõske, mis kontide vahele poeb, vaid mõnus krõbe pakane. Mulle oli see väga kosutav ja värskendav ning mulle meeldib tohutult, kui võtted toimuvad kohtades, millest ma varem midagi väga ei tea. Näiteks „Tulnukas: Covenant“ viis mind Uus-Meremaale ja „Lumememm“ siis Norrasse. Norras on midagi cool’i ja mis kõige olulisem — ma sain elus esimest korda suusatada.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel