11. juuli 2008, kaasa tegid Nyrok City,
J.M.K.E
Aastaarvu kaks viimast numbrit on märkamatult
kohad vahetanud, aga The Exploited (loodud 1980. aastal ja mitte kordagi
ametlikult laiali läinud) on ikka siin ega paista tal olevat mingit soovi
vanaks saada. Ainsana algkoosseisust alates bändi kuuluv solist Wattie
Buchan pritsib jätkuvalt tatti ja kallab solgiga üle kõik
heaoluühiskonna rootsi lauad.
“Kes Exploitedit ei tea,
pole õige punkar,” teab maja taga üks punkarite seltskond
rääkida.
Reede õhtuks on Sadamateatrisse tulnud
kolmveerand saali jagu noori ja vanu fänne, Exploitedi pusad kapist
välja otsitud, ja räägivad ukse ees tsiklitest, rokist ja Edgar
Savisaarest. Esimese kontserdi alguseks ei olegi veel kõik täis ja
ka saalis on veel hingamisruumi.
Õhtu aga edeneb
jõudsalt ja peaesineja lavale minnes on lavaesine vihastest punkaritest
pungil. Algab (vähemalt Eesti mõistes) korralik
moššimine ja lõpuks ka ettevaatlik lavalt publikusse
hüppamine. Keskealised fännid hoiavad saali keskossa, aga loobivad
siiski innukalt näppu. Kõige nooremad rokisõbrad on
otsustanud õhtu rõdul istudes mööda saata (ja see on
tõenäoliselt ka tervislikum variant kui õllest libedale
põrandale hüppama minna).
Wattie Buchan on
jätkuvalt vormis – ei karga küll hullunult ringi, aga
mõjub laval igati veenvalt. Tema hääle võimsusest saab
aru siis, kui tal ühe loo keskel mikrofon katki läheb ja bassimees
peab pooled sõnad ise ette röökima. Pisut üle tunni
kestva kontserdi jooksul saadetakse tavapäraselt perse süsteem ja
USA, kiidetakse seksi ja vägivalda, sekka mõned vanemad lood. Samas
võib solisti ilmes aimata poosi, kui ta aeg-ajalt lugude vahel muiates
mõne nalja viskab. Selles pole midagi halba – küllap on mees
oma pika ortodoksse punkrokkari karjääri jooksul siiski ka
lihtlausetest keerulisemalt mõtlema õppinud.
Pärast kolme lisalugu on kõik rahul ja bänd saab rahulikult
lavalt minema. Vaevalt et keegi sellest saalist järgmisel päeval
maailma parandama läheb.