11. juuli 2008, kaasa tegid Nyrok City,

J.M.K.E


Aastaarvu kaks viimast numbrit on märkamatult kohad vahetanud, aga The Exploited (loodud 1980. aastal ja mitte kordagi ametlikult laiali läinud) on ikka siin ega paista tal olevat mingit soovi vanaks saada. Ainsana algkoosseisust alates bändi kuuluv solist Wattie Buchan pritsib jätkuvalt tatti ja kallab solgiga üle kõik heaoluühiskonna rootsi lauad.


“Kes Exploitedit ei tea, pole õige punkar,” teab maja taga üks punkarite seltskond rääkida.

Reede õhtuks on Sadamateatrisse tulnud kolmveerand saali jagu noori ja vanu fänne, Exploitedi pusad kapist välja otsitud, ja räägivad ukse ees tsiklitest, rokist ja Edgar Savisaarest. Esimese kontserdi alguseks ei olegi veel kõik täis ja ka saalis on veel hingamisruumi.


Õhtu aga edeneb jõudsalt ja peaesineja lavale minnes on lavaesine vihastest punkaritest pungil. Algab (vähemalt Eesti mõistes) korralik moššimine ja lõpuks ka ettevaatlik lavalt publikusse hüppamine. Keskealised fännid hoiavad saali keskossa, aga loobivad siiski innukalt näppu. Kõige nooremad rokisõbrad on otsustanud õhtu rõdul istudes mööda saata (ja see on tõenäoliselt ka tervislikum variant kui õllest libedale põrandale hüppama minna).


Wattie Buchan on jätkuvalt vormis – ei karga küll hullunult ringi, aga mõjub laval igati veenvalt. Tema hääle võimsusest saab aru siis, kui tal ühe loo keskel mikrofon katki läheb ja bassimees peab pooled sõnad ise ette röökima. Pisut üle tunni kestva kontserdi jooksul saadetakse tavapäraselt perse süsteem ja USA, kiidetakse seksi ja vägivalda, sekka mõned vanemad lood. Samas võib solisti ilmes aimata poosi, kui ta aeg-ajalt lugude vahel muiates mõne nalja viskab. Selles pole midagi halba – küllap on mees oma pika ortodoksse punkrokkari karjääri jooksul siiski ka lihtlausetest keerulisemalt mõtlema õppinud.


Pärast kolme lisalugu on kõik rahul ja bänd saab rahulikult lavalt minema. Vaevalt et keegi sellest saalist järgmisel päeval maailma parandama läheb.