ELAMUS: Jorge Luis Borges “Fiktsioonid”, “Aleph” ja Umberto Eco “Foucault’ pendel”
1993. aastal jutustas Tartu Ülikooli noor keskaja õppejõud Tiit Aleksejev mulle Pariisis, et Jorge Luis Borgese raamatus on jutt, mis räägib ühest sõnast, mis asub ühe raamatukogu ühel riiulil asuva raamatu ühel leheküljel. See sõna pidi seletama kõike ülejäänut. Veidi hiljem teadusega kokku puutudes saingi aru, et see sõna peegeldab sünteesi olemust. Lõpuks, mis on suurema osa teaduse ideaaliks? Leida keskaegne tarkade kivi, mis suudaks kogu maailma mahutada ühte võimalikult lühikesse definitsiooni. Näiteks All you need is love. Ma arvan, et ei olnud juhus, et täpselt kolm aastat enne, kui mulle kingiti sünnipäevaks Borgese novellikogud “Fiktsioonid” ja “Aleph”, hakkasin lugema Umberto Eco “Foucault’ pendlit”, kus selgus, et me ise olemegi oma ajaloo seletuseks, kusjuures meid kannustab soov aegagi panna jooksma ühtse lühikese printsiibi sängis. Lahendus saabus tänavu, kui sattusin lugema Borgese lugu “Tlön, Uqbar, Orbis Tertius”. Tegemist oli täpselt sama looga, mille ligi 40 aastat hiljem kirjutas Eco. Kui juba need kaks meest on kirjutanud ühte ja sedasama raamatut, siis ilmselt on kusagil kolmaski. Aga ma tõesti ei tea, kas peaksin teda otsima. Võib-olla piisaks sellestki, kui ma võtaksin Borgese-Eco fenomenoloogilist kabala sõnumit kuulda.