Elamusi Aasia kruiisilt

Aasia maid võib avastada meritsi, kinnitab väliseesti reisiajakirjanik Lisa Nygård.

Käin paljajalu lume peal
on juuni Alpides.

Dagö karjub kõrvaklappides, silitan koera ja lasen silmal puhata kõrgetel lumistel mäetippudel 2008. Mõtlen end tagasi Stockholmi, 20. juuni pealelõunasse aastal 2007...

Kell läheneb neljale. Vahetame pere neljajalgse turvajaga sügavalt mõistva pilgu: vaja pissile minna. Hopp, on kaaslane kohe minekuvalmis. Enne kui saan talle keti ja suukorvi paigale, heliseb telefon. Helistajaks on Royal Caribbeani agent Rootsi peakorterist, kes pakub tööd: sõita 2008. aasta jaanuaris-veebruaris pressigrupi liikmena Rhapsody of the Seasi laeval Aasia kalendri järgi uut aastat vastu võtma.

Charles de Gaulle on nagu kõik suured tsentraallennuväljad kasvanud nagu rasvtõve käes piinlev elukas. Eksime abikaasa ja käsipagasiga öistes inimtühjades poolpimedates koridorides lootusetult ära, kuid siis, nutuvõru ümber suu, avastan viimaks salapärase ukse, mille taga laiutab tõusvate lendude ootesaal. Langeme õndsa kergendusega teineteisele kaela ja peagi võtab meie Airbus kõrgust. Lehvitame Eiffeli tornile ja juba toob lumivalges särgis lipsuga stjuuard meela naeratuse saatel eelroa ja tervitusdringi.

Modernne Singapur

Singapuri lennuväli on kiiskavpuhas, takso aknast puhub merehõngune paitavalt soe tuul.

Autojuht ütleb, et on olnud kuum päev – üle 30 °C varjus – ja homseks on lubatud sama ilma.

Vaevu ­veerand tunni pärast seisame tulemeres hotellihiiglase Holiday Inni ees – pakikandjad jooksevad, autouksed avatakse. Piinlik puhtus, imeline viisakus – Singapur on kõvasti kasvanud meie viimasest külastuskorrast, sellest on saanud tõeline modernne metropol.

Otsustame abikaasaga tapvast väsimusest hoolimata 22. korruse avabasseinis paar tiiru ujuda, enne kui uni meid oma hõlma võtab.

Vaade 999 kajutiga laeva kahetoalisest sviidist on imeline. Seisame ühes maailma suurimatest sadamatest. Nii kaugele kui silm ulatub, on konteinerid ja siis veel kord konteinerid, ning ülisuured laevad. Kõrval seisab Jaapani superluks kruiisikaunitar, pisut väiksem kui meie alus.

Teenindav personal palub meid passid kolmandale korrusele kaasa võtta: homme maabume Kambodžas ja sinna on vajalik 33 USA dollari eest viisa osta. Tõendiks lüüakse passi väike tempel, passi ennast maale kaasa võtma ei pea.

Üleelamised Sihanoukville’is

Kell on 5.30 kohaliku aja järgi, kaater tuleb meile vastu. Kui asfaldile astume, tundub lagunenud halli tollihoone järgi esialgu, nagu oleksime Paldiski sadamas. Sihanoukville’is meenutab kõik hiljutist sõda ja häda, räpasus ületab kõik senikogetu ja -nähtu. Võtame esimese takso ja tahame sõita kloostrisse, olles leppinud kokku maksta 10 dollarit edasi-tagasi sõidu eest. Olles paar kilomeetrit liikunud, hakkab turske autojuht mulle kuidagi kahtlaselt lähedale ajama ja ütleb, et mis raha see kümnedollarine on, teil eurooplastel peaks ju raha küll olema. Vaatan talle sügavalt silma ja võtan juba mobiili välja, et abi kutsuda, ja kui numbreid pressin, ongi politsei kõpsti meil seljataga. Astume autost välja ja vahetame sõidukit. Mis eelmisest autost saab, ei tea, igal juhul sõidab ta kuulekalt koos politseiga minema.

Kuldne pagood jätab võimsa mulje. Tee ääres märkame kaht kerjusmunka oranži päevavarju all. Pilt on vahva ja lõbusalt kentsakas. Peame kinni, et neile väheke toetust anda. Meie mototakso juht annab ka, ütleb, et nii on kombeks. Saame osaks heldimapaneval e tänutseremooniale, mida lauldakse kahehäälsena. Siis jõuame mererannani – siidpeen lumivalge liiv ja värvilised kalapaadid, mis mulle isiklikult meenutavad väga Maltal nähtud kirgastes toonides sadamapilti. Sellel maal on mingi imeline sarm nagu Aasial üldse.

Kui laeva turvateenistusest läbi läheme, des­infitseeritakse meie käed ja jalatsid – alusel on arvukalt väikesi lapsi ning nende seas võiks sõrme suhu pistmise peale bakterid võimule pääseda. On imeline kergendus kajutis jahe dušš võtta ja siis just vahetatud jahedatele lumivalgetele voodilinadele hetkeks pikali visata. Varsti selgub aga, et turvalisusega olid asjalood äsjaväisatud maal tõesti väga pahasti – kolmel reisijal on varastatud rahakotid, kedagi on visatud rannal mingi terava esemega...

Selliseid rünnakuid pole vaja karta järgmistes peatuspunktides, millega juba tuttavad oleme – Vietnamis ja Taimaal pole turvalisus kunagi probleemiks, eriti kui ise midagi ei provotseeri.

Kalakaste ja teised vürtsid

Mine sinna, kus pipar kasvab, soovitab soomlane, kui ta sinusse erilise sümpaatiaga ei suhtu.

Mind pole küll seni sinna keegi saatnud, kuid Vietnamis sattun pipraväljale omal vabal tahtel.

Kaugelt meenutab pipraviljelus viinamarjavälja veini saamiseks. Mis alkoholi puutub, siis võimutseb Vietnamis nagu naabritelgi riisivein ja riisiviin, mille lõhn on sedavõrd eemaletõukav, et see kõlbab vaid haavade puhastamiseks. Küll aga lõhnab pipar fantastiliselt. Ostame nii valget kui musta mõlemat pool kilo ja ei väsi seda autos nina lähedal hoidmast, kuigi see tekitab mõned mõnusad aevastused.

Taksojuht küsib, kas tahame ka vaadata, kuidas tehakse kuulsat kalakastet. Jah, muidugi (taas tekib silma ette pilt veinivalmistajatest). Rahvusvaheliselt gourmet’ kraadi omavat kalakastet tehakse suurtes kallites mahagonivaatides kümnest tonnist kalast. Retsepti kuulub ka kolm tonni soola ja mõistagi vett ning kogu tegu peab laagerduma ühe aasta – ei päevagi enam ega vähem. See on suurim ekspordiartikkel nii Kanadasse kui Prantsusmaale, eriti Lyoni eksklusiivsetesse kalarestoranidesse. Maitse on üllatav.

Ja juba tuleb iga sekundiga üha lähemale ja lähemale Aasia süda Hongkong (suurel fotol) – mu ammune unistus. Maximilian, kapteni esimene abi, puudutab mind õlast ja ulatab binokli, tal on jääkülmad käed. “Vaata nüüd otse, näed kõrghoonet, mis oli aastal 1997 maailma kalleim pilvelõhkuja Severn Road 23.” Algseks hinnaks oli 900 miljonit Hongkongi dollarit, 2001 aga kukkusid maailmaturul hinnad ja väärtus kahanes kolmandiku võrra. Vasakule jääb Victoria mäe vaateplatvorm oma kalleimate villadega. Täna on Aasia kalendri järgi vana aasta viimane päev, Hongkongi kõige suurem pidu.

Valjuhääldid möirgavad – kõik daamid ja härrad palutakse oma kajutitesse. Laevast väljumine toimub gruppides, pagas ootab laeva ees sorteerituna. Toll laseb mu käekoti kaks korda laservalgustist läbi ja palub kõrvale astuda. Pea hakkab kergelt ringi käima, keegi kutsub doktori alla. “Proua, kas te lugeda ei oska?” puurib väike pilusilm mind tigedalt. “Meie maale ei tohi sisse tuua mingeid ravimeid.”

Ulatan talle ingliskeelsed arstitõendid, mille kohaselt ravimid on mulle esmaabiks, ilma milleta ma lennata ei või. Läheme veel kord arstikabinetti ja laevaarst teeb mulle vererõhku tasakaalustava süsti.

Hotellimõnud Hongkongis

Pentti, mu abikaasa, s eisab juba saabunud limusiini kõrval. Kohvrid on autos. Dr Sergio surub Penttil rahustavalt kätt ja ütleb, et kõik laheneb ning et pidagu ta silmas, et proua külma ei saaks.

Hongkongis on kõik pillavas ilutulestikus ja imepärane oma võimsuses, meie hotell asub kohe teisel pool Victoria sadamat, kuid tee sinna kulgeb läbi eriti kirkalt valgustatud tunnelite, nagu ma pole näinud kusagil mujal maailmas. Juba veerand tunni pärast oleme oma hotelli ees, kuhu on üles tõmmatud ka Rootsi Kuningriigi lipp. Avastame, et meie numbritoast kaheksandal korrusel on vaade lahele ning numbrisse kuulub ka ­jacuzzi ja imepehmed paksud jaapani hieroglüüfidega hommikumantlid – isegi õige suurusega skandinaavlasi silmas pidades.

Istun veel veekalkvel silmadega hetke käsipõsakil aknalaual ja imetlen aknast meie valget hiiglast. See OLI muinasjutt.