Juta Kivimäe
Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja

Endel Taniloo oli sõjajärgsel perioodil noore skulptorina tugev just realistlikus ja natuurilähedases laadis. Hiljem on ta teinud terve hulga eestilikult tagasihoidlikke modernistlikke portreid ja dekoratiivseid kompositsioone. Tal on mõned päris hea kompositsiooni ja ansamblilisusega monumendid ja memoriaalid. Paljude 60ndate-70ndate vormiliselt modernistlike sõjamälestusmärkide kohta peab ju ütlema, et need olid omal ajal hästi tehtud. Taniloo on olnud stabiilselt tubli skulptor, ent kui tema kõrval jätta eesti skulptuuri uuendajatena nimetamata Edgar Viies, Riho Kuld, Ülo Õun või Jaak Soans, teeksime viimastele muidugi liiga.
Tanilood tõstaksin aga esile veel hea suhtlejana, kõige kiiduväärsem on tema roll Tartu kunstielus. Ta on Tartule iseloomulik kunstnikutüüp. Sealsetel näitustel on tunda sõbralikkust, ühtehoidmist ja boheemlaslikku olustikku, mis on säilinud just tänu Taniloo-sugustele Tartusse juurdunud isiksustele.
Vaike Tiik
Tartu Kunstimuuseumi direktor 1952–76

Endel Tanilood iseloomustab väga suur töökus. Ta on end alati loominguliselt vormis hoidnud, töötab ka praegu pidevalt ja läheb kaasa uute suundade ja trendidega. Lisaks loomingule on Taniloo teiseks küljeks organisaatori ja grupijuhi roll. Organisatsiooni eesotsas olles töötab ta väga sihiteadlikult ja rakendab kogu energia eesmärkide saavutamiseks. Ta on hea suhtleja ja sõbralik kolleeg. Taniloo ei ole diktaatorlik juht, vaid väga koostööaldis ja seetõttu laabus ta tegevus ka Kunstnike Liidu esimehena.
Selles ametis iseloomustas Endlit initsiatiivikus: ta lahendas terve rea kunstielu kitsaskohti. Ta töötas väga operatiivselt linnajuhtidega ja nii õnnestus saada noortele kunstnikele ühetoalisi kortereid ateljeedeks. Ühte pooleliolevasse majja Annelinnas, kus Taniloo tänaseni elab, ehitati teenekamatele kunstnikele püstakutäis korralikke kolmetoalisi kortereid koos ateljeedega.