Elgaland-Vargalandi monarh, kes Eesti piirilt tagasi saadeti
Carl Michael von Hausswolffi näitus on Tartus Nooruse galeriis (Riia 11) üleval pühapäeva, 11. novembrini.
Kunstnik on loonud grupinäitust imiteeriva installatsiooni, milles kasutab enda loodud ja oma kollektsiooni kuuluvaid teoseid ja erinevaid orgaanilisi objekte, mille puhul pole selge, kas tegu on kunstiga või mitte.
Väljapaneku „Vaakum kui mõtteviis” osanäitused on üleval ka Tartu Kunstimajas (Vanemuise 26).
Muu hulgas on üleval 900 marki LSDd, mis on Timothy Leary signeeritud (pildil), ning biitnike Brion Gysini ja Ian Sommerville’i leiutatud ning hallutsinatsioone tekitav Dreamachine – ainuke kunstiteos maailmas, mis mõeldud kinnisilmi vaatamiseks.
Carl Michael von Hausswolff on tänapäeva tuntuim Rootsi kunstnik, kuraator ja helikunstnik, kes tihti töötab avardatud kunstilise entiteedi ja autorluse piiride hägustamise meetodil. Alates 70ndatest tegutseb ta heliloojana, kelle ainsaks instrumendiks on salvestaja ja kelle teostes pole vähimatki „muusikalist“ elementi, ainult puhtad helisagedused. Tema plaate on avaldanud sellised leibelid nagu Touch, Ash International, Laton, Oral, RasterNoton, SubRosa ja Die Stadt. 2015. aastal kandideeris ta koos Kiwaga Veneetsia Biennaali Eesti Paviljoni väljapanekule, aga Eesti-poolse komitee otsusel ei osutunud valituks. Tema näitus Tartu Valgusfestivalil Nooruse galeriis on avatud kuni 11. novembrini.
Sa oled ühendatud paljude inimeste ja ideedega ja nendega töötanud. Mis on põnevaim eelmise sajandi kultuuriuuendus ja võrgustik selle ümber: psühhedeelne kunst, psühhoaktiivne muusika, Dreamachine...
See lihtsalt läks juhuslikult, et kohtusin paljudega isiklikult, mis tähendas, et minu jaoks oli tegu elavate inimestega, mitte lihtsalt sümbolite või ikoonidega. Muusikutest näiteks (The Animalsi laulja) Eric Burdon, kirjandusvallast biitnikud Brion Gysin ja William Burroughs. Ma pole eriti sooloartisti tüüp ja väsin iseendast, ma ei arva üldse, et olen geeniuse tüüpi kunstnik, kes alati tuleb välja millegi uuega. Olulisem on inimeste ühendamine ja panna asjad liikuma. Mulle on jäänud mulje, et sa arvad vist sama.
Täpselt. Selline Dreamachine’i vaatajate võrgustik meid ühendab. Burroughs nimetas Dreamachine’i teadvuse vabaduse relvaks igaveses sõjas Kontrolli vastu. Kontroll tähendab ka meie ajude tajulimiiti. Kunst on iseasi, sind leidis kunstimaailm üles alles 1980ndate alguses?
Ma olin suur muusikafänn, aga liiga laisk, et mõnda pilli mängima õppida. Alles hiljem leidsin, et võin teha ise helidega midagi sellist, mis ei viita millelegi muule nagu suurem osa muusikat. See tähendas, et keegi ei saa mind muusikalisest aspektist kritiseerida, kuna ma lihtsalt realiseerisin oma ideid. Siis juhtus, et see asetati teiste poolt minimalismi, drone’i, performance art’i jne konteksti, millest mul ei olnud aimugi, sest Linköpingi linnake, kust ma pärit olen – seal pole isegi päris kunstimuuseumi, küll aga olid suurepärased plaadipoed.
Sama siin. Meil ei olnud okupatsiooni tõttu mingit kaasaegse kunsti alast haridust, aga oli palju aega kuulata head muusikat, kaasa arvatud teie Rootsi piraatraadiotest.
Ma ei ütleks, et Rootsis olukord parem oli, 80ndatel õpetati samuti ainult maali, see oli buum, mis kopeeris 70. aastate maaliuuendusi. Ma arvasin, et pole mingit mõtet minna seda õppima.
Ometi oled sa ise vähemalt korra teinud ühe seeria akvarelle...?
90ndatel väsisin ära kunstnikest, kes ei teadnud midagi saundist, ja muusikutest, kes ei teadnud midagi kaasaegsest visuaalkunstist. Proovisin leida ideid, kuidas heli ja visuaali kokku panna. Töötasin mikrofoniga, millega saab kuulda elektrisüsteemi, elektro-magnetilisi laineid. Euroopas kuuleb elektripistikust näiteks 50hertsist bassitooni, Ameerikas 60hertsist. See tundus kummituslik, tavalises olukorras seda ei näe ega kuule. Kasutasin ostsillograafi helide graafilisi kujutisi ideega, et teispoolsus räägib meiega nende kaudu. Neid teoseid näidati üle maailma ja minuga hakati kontakteeruma, teiste hulgas ka Michael Esposito Chicagost, EVP (elektroonilise hääle fenomeni) uurija, kellega hakkasime koos töötama. EVP on tehnoloogia teispoolsuse häälte salvestamiseks, psühhoakustiline efekt on sarnane Rorschachi testiga, kus inimene samuti müra sees tuttavaid elemente leiab. Sellega ma sisenesin n-ö vaimude maailma. Me ei kasutanud niivõrd kristliku dogmaatilise spiritismi ideid, pigem otsisime, kuidas sa satud kõrge energeetilise aktiivsusega ruumi, energiaklastritesse.
1989. aastal, kui Varssavi pakt veel eksisteeris, olime Poolas Kazimierz Dolny väikelinnakeses ja läksime välja otsima midagi, millest kunsti teha. Sealsamas Lublini vojevoodkonnas asub Majdaneki koonduslaager, selline mahajäetud koht, babuška istub uksel ja küsib paar zlotti, mitte nagu Auschwitz, millest on turistidele Disneyland tehtud. Seega seal võis tõeliselt tunda seda hämmastavat ja hirmutavat energiat. Krematooriumis oli ahjudes ikka veel tuhka näha, olin šokeeritud, et neil pole respekti surnute vastu. Võtsin sealt ühe tikutoositäie tuhka kaasa. Alles hiljem, 2010, segasin tuha vette ja kallasin akvarellipaberite peale, saades üksteist monokroomset maali, mille pinnal aimus inimeste nägusid. Ehmatasin ja kutsusin oma abikaasa vaatama, ta ei teadnud, millega tegu on, aga hakkas neid nähes nutma. Minu galerist – kes muide on juut – soovis neid näitusele panna. Me ei planeerinud sellega midagi skandaalset, aga ühel hetkel oli see äkki ajalehtede esikülgedel üle kogu maailma. Nii et kaastundest, millega ma selle teose tegin, sain fundamentalistide ja kunstimaailma moralistide vihaobjektiks. Wiesenthali keskus süüdistas mind nende inimeste veelkordses mõrvamises. Kuna sellest tehti kriminaalasi, ei saanud ma ka seletavaid intervjuusid anda.
Sama projekt ilmus ka plaadil Raster Notoni all, see on plaadifirma, mis on minu põlvkonna jaoks sama oluline kui, ütleme, Zappa 60–70ndatel.
Kogu mateerial on energia, kõik vibreerib ja kuna kõike, mis emiteerib (kiirgab), saab mõõta ja salvestada, siis tegin samast tuhast emissioon-spektroskoopia, mida saab üle kanda kuuldavaks vibratsiooniks. Komponeerisin sellest materjalist reekviemi, mille nad avaldasid, aga puhtalt muusikalise teosena, materjali algupära ei ole plaadiga seoses avaldatud, kuna me ei tahtnud sellist vaatenurka. Raster Notoni asutaja Carsten Nikolaiga kohtusime, kui meie töid näidati Documenta X-l, seal oli ka Pan Sonicu liige Mika Vainio. Oma kontserdi ajal nägid nad mind publikus ja kutsusid lavale koos mängima, mul ei olnud ühtegi instrumenti kaasas, aga kuna seal oli John Cage’i kontaktmikrofonidega kaktus, mis tegi teravaid helisid, siis mängisin sellega, koos Frank Bretchneideri ja Olaf Benderiga. Siis saime sõpradeks ja oleme palju koostööd teinud. Kõik see aeg, 90ndate keskelt nullindate alguseni, kõik see analoog-digitaal masinate teema, taaskasutamine, uus postminimalism... Sellest sündis terve gäng uusi muusikuid ja kunstnikke, kes ei teinud ainult sirgjoonelist minimalistlikku rütmimuusikat, vaid raalimuusikat, nagu Florian Hecker või Russell Haswell, kompositsiooniliselt rohkem brutalistlikku, nagu jaapani Merzbow või Masonna.
Kas see on sulle iseloomulik, et teed humanistliku ja metafüüsilise teose, aga see osutub skandaalseks? Sa oled ju tegelikult ühe kuningriigi monarh?
90ndatel ütlesin kolleeg Leif Elggrenile, et võiks teha omnipotentse kunstiteose, luua ühe riigi. Tahtsime kritiseerida rahvusriigi ideed ja näha, kuidas võim töötab, kui ta üldse töötab. Lood konstitutsiooni ja sellega õigused ja siis regaalid, lipu ja hümni. Nii sündis Elgaland-Vargalandi Kuningriik, millel praeguseks on tuhat nelisada kodanikku. Saatsime taotluse ÜRO liikmeks astuda ja kirjad kõigile valitsustele, et nad meid riigina tunnustaks.
Oma teostega tood sa Tartusse tagasi kaks kuulsat tartlast, kellest Eestis eriti palju ei teata, need on Friedrich Jürgenson…
Friedrich Jürgenson sündis 1903 Odessas, isa oli eesti füüsikadoktor ja ema rootslanna. Õppis kunsti ja muusikat, revolutsiooni ajal kolisid nad Tartusse. Temast sai ooperilaulja, 20ndate lõpus kolis ta Berliini, siis Palestiinasse, siis kutsuti ta Milano Las Scalasse solistiks. Kõrihaiguse tõttu pidi sellest loobuma, aga jätkas maalimisega ja II maailmasõja alguses tuli ta Tartusse tagasi ja põgenes uuesti 1944 Rootsi. Ta tegi ka dokumentaalfilme ja 1950ndatel Pompei väljakaevamisel tegi dokumentaalmaale, mida nägi tollane paavst Pius XII, kes kutsus Jürgensoni endast portreed tegema, kuna talle meeldis protestantlik, ornamendivaba stiil. Ka ülejärgmine paavst Paulus VI tellis talt enda portree. Aga mis kõige olulisem, 1955 oli ta esimene inimene, kes EVP abil suutis salvestada häält teispoolsusest. Ta kuulis ühelt oma linnulaulusalvestiselt oma surnud ema endaga rääkimas ja hakkas uurima, kuidas see saab võimalik olla. Ta tegeles sellega kuni surmani (1987) ja temast jäi maha tuhatkond suurt linti. Mäletasin teda lapsepõlvest, kuna temast kirjutati tihti Rootsi ajalehtedes. Kohtusin tema lesega, kes ei teadnud, mida mahajäänud arhiiviga teha, ja mul tuli mõte asutada Jürgensoni fond, kes tema pärandiga tegeleks. Annetasime arhiivi Karlsruhe ZKM meediakunsti muuseumile. Tartu näitusel on paranormaalsete nähtuste uurija Claude Thorlini tehtud foto, sest Jürgenson saatis pärast surma talle teispoolsusest sõnumi, et ilmub oma matuse päeval vaimuna Thorlini televiisori ekraanile ja Thorlin tegi sel hetkel ekraanist foto.
…ja teine on Felix Kersten, hoopis muust valdkonnast.
Felix Kersten sündis samuti Tartus, ta oli treenitud masseerija, kes enne II maailmasõda palgati Hollandi kuninga perekonna ihumasseerijaks. Hiljem pandi ta poolsunnitult natside poolt Heinrich Himmleri ihumasseerijaks, kuna ainult tema suutis surmapealiku kõhuprobleemi ravida. Kersten sai aru, kuidas vähemusi saadetakse gaasikambritesse, ja tegi oma missiooniks päästa niipalju inimesi kui võimalik, masseerides Himmlerit nii otseselt kui kaudselt, kasutas ära seda tutvust, et teda mõjutada. Ta oli üks väheseid heledaid tulesid tollel tumedal ajal ja suutis päästa mitu tuhat inimest. Ta aitas ka Rootsi diplomaati Folke Bernadotte’i, keda teatakse selle järgi, kuidas ta saatis valgeid busse Saksamaale, millega päästetud inimesi Rootsi toodi.
Tundub, et sind tõmbavad ligi karakteersed isikud ja megalomaanid, lisaks eelenenutele oled kuus aastat teinud koostööd näiteks Andrew McKenzie ehk Halfler Trio, saksa kraut-rock’i originaatori Hans-Joachim Roedeliuse, John Duncani ja Zbigniew Karkowskiga, enne rääkisime pikalt kirjanik Gabriele D’Annunziost.
D’Annunzio huvitas mind, kuna ta asutas pärast II maailmasõda samuti oma riigi, Fiume, mitte kui kunstiteose, kuigi seda võib ka niimoodi vaadata. Aga need koostööd tulid kõik juhuslikult. Näiteks freq_out, mis sündis, kui mind kutsuti ühte muuseumi helikunsti näitust tegema. Sel ajal ei saanud kunstivaldkond ja kuraatorid üldse aru, mis värk helidega on, kuidas neid kunstis kasutada või üldse helikunsti „näidata“. Ma võtsin inimkõrvale kuuldava helide sagedusala ja jagasin selle mõtteliselt kahteistkümneks osaks, alates madalast 10–25 hertsi, 25–50 hertsi, 50–100 hertsi kuni 12 000 hertsi. Jagasin need ära eri heliga töötavate kunstnike vahel ja palusin luua kompositsioon täpselt selles sagedusvahemikus. Nii saime erinevate helisüsteemidega kaksteist eri teost korraga mängima panna, nii et need üksteist ei seganud. Esimest korda toimus see Kopenhaagenis aastal 2003 ja kuna see meeldis kõigile väga, siis Oslos Henie-Onstadi keskuses ja nii edasi. Süsteem oli, et iga kord antakse kunstnikele kõrgem sagedusvahemik, milles töötada. Viimati toimus see kaks aastat tagasi Viinis kanali all, kohas, kus filmiti „The Third Mani“ Orson Wellesiga, kohta, kus teda tulistakse. Iga kord kutsun ka ühe uue kunstniku juurde vastavalt linnast, kus freq_out toimub. Järgmisel korral toimub see üheteistkümnendat korda netiraadio kaudu, millel on graafiline mikserpult, nii et kuulaja saab neid kahteteist teost ise omavahel kokku miksida. Kuna ring hakkab täis saama, siis mõtlen praegu uue tsükli peale.
Sa tulid Tartusse otse Fidži saartelt, mis sa seal snorgeldasid?
See on kaasaegse kunsti fond TBA21, mida juhib Francesca von Habsburg, nemad produtseerisid minu filmi Mehhiko kullakaevandusest, mida Tartu näitusel näha saab. Nad kutsusid mind üht uut projekti arutama oma laevale, mis seilas Fidži lähedal. Seal oli veel produtsente ja kunstnikke, laeval olid ka jooga- ja sügavsukeldumise instruktorid. Ükskord sukeldusime Islandi ansambli Sigur Rós laulja Jónsiga ja kohtasime haikala. Proovisin olla väga vaikselt ja mitte liigutada ja käituda, nagu oleksin oma tavalises keskkonnas, see oli väga huvitav situatsioon. Tegime laeval Jónsiga koos salvestusi, kasutades süvaookeani helisid ja Fidži saarte linde, nii et tulevikus saab sellest ehk midagi kuulda. Igal inimesel peaks olema võimalus minna mõneks nädalaks sinna jahi peale projekte arendama, tagasi tuled briljantsete ideedega.
Mu viimane küsimus on see, et kui tahad fotosid klaasi alla panna, aga õhu liikumisega lähevad need kogu aeg sassi, siis mida tuleks teha?
Piltidega tuleb rääkida. Sa lihtsalt räägi nendega, alati.
