Peale selle on Elo veel dramaatiline, ideoloogiline, armastab vastuolusid valgusse tuua, pruukideks selleks sünesteetilisi kujundeid: esimese tsükli pealkiri on "Kaltsude raudne sisu".

Millega Elo heitleb? Võiks jõhkralt öelda, et naise kohaga ühiskonnas, emadusega, sellega, mida "normaalne" ühiskond "normaalselt" naiselt ja emalt ootab: "ja kõik supermarketid tahavad / et lapsed oma emasid austaksid / tee oma emale rõõmu ja kingi talle midagi odavat / midagi mis maksab vähem kui viissada krooni / sest su ema on selle ära teeninud". Autori irooniline paatos on võimas. Õnneks on Elo Viidingu iroonia piisavalt osav (samas siiski natuke ühekülgselt paljastav ja piitsutav), et olla üksnes vesiveski feminismi paisul.

Sekka on raamatus ka isiklikumat, endast ja isast ja luuletajate ("Nende varjud valvasid meeleheitele aetute und") elust. Päris palju on mälestuslikkugi. Ega need tekstid just helged pole, pigem painavad, võitlus vaheldub resignatsiooniga. Elu on "vastupidavuse pidevus": "Maa peal peab sadama lund su isa ja ema peale, / su õdede su vendade peale, / su kodu – su keha peale, su verejälgede peale, sinu hingearmidele, / ja ise pead tulema koju kulla ja karraga kaetud, / laetud lahtise käega." Aja külge aheldatud elu on ränk, sellele ei tohi oma inimlikku nõrkust näidata: "Tean, kui olen hooletu, inimeselik, iga ilm / võib võtta mu nägemise." "On sõnatus kasvama läinud ja sõnad on leppinud," hüüavad raamatu viimsed read resignatsiooni.

Suur väike ja väike suur kavakindel eepos, milles tänaste illusioonide paljastamine, internetimängud ja marketite unistused integreeritud inimese igavikule allajäämise lukku.

Tegelikult ootaks Elo Viidingu paletti ka natuke helgemaid toone, mis luulevoogu mitmekesistaksid. Aga kus sa ühte raamatusse kõike kokku saad.