Isegi kõige kuivemal ajal on autosõit läbi Austraalia sisemaa ilus. Lõputud kuld-pruunid-kollased kuppel pinnad, selle kohal sini-sinine kõrge pilvevaba taevalaotus, kust kaunis, kuid armutu päike otse lagipähe kütab. Kuid, õhujahutus on ju autos sees. Saab keskenduda maastikul kroonivatele eukalüptidele.
Eukalüpt on maailma ilusaim puu. Ta võra ei varja oksi - kuiva maa puuna ei ole see lehti täis - vaid maaliliselt käärdukasvanud tugevad oksad on selle puu iseloom ja ilu. Eukalüpt seisab uhkelt üksinda, otsekui kogu aega ja ruumi oma ilu täiuslikuks ning omapäraseks väljaarendamiseks kasutades. Eukalüpt kasvab kümne meetri kõrguseks mõne aastaga, ei kuku ümber ka kahesaja aastasena kui termiidid just täiesti ära ei söö. Mõnel vanal puul on näha paadikujulist väljalõikamise jälge - seal on kunagi aborigeenid askeldanud. Puu elab aga edasi ning muutub üha ilmekamaks. Näitab oma tugevaid ja kauneid käsivarsi, lehekuhilad nagu bombomid peos tuule käes sahisemas.
Ilu, mis ei tulene mitte kevadrohelise ühtlasest pealetungist vaid küps ja nüansirikas ilu, mis avastatakse imestades sammu kaupa. Väga romantiline. Aga ilu on muidugi vaataja silmades. Kuivast ilust väsides on Austraalias see võimalus sõita nii lumemägedesse kui ookeanivägevust nautima.
Siis on aga puhkus lõppenud ning sõitja saabub tagasi koju, oma Melbourne lähedasse suburbi. Ta on istutanud oma aeda valiku puid ning eri aastaaegadel õitsevaid põõsaid. Austraallasena on sinna istutatud palm, eestlasena kuuselaadne. Päiksepoolse aiaukse kohal ronib varju pakkuv lillade õiekobaratega hiina visteeria, garaazivõrel mehhiko tulilill. Puud-põõsad panevad päikese kõrvetusele millegipärast hästi vastu, kuigi õitsemise aastaajad on kõik muud kui suvi. Paraku - murupind, mis mõjus laias looduses kuld-pruuni-kollasena, on koduaias lihtsalt kurb. Eriti kurb on siis, kui oma tagaaia asemel astud eesuksest tänavale ning muru pole kuivanud mitte ainult oma aias, vaid kõikjal kuhu silm ulatub. Kuivanud suburb on masendav - nagu ilu oleks maailmast lahkunud.
Muidugi pole mitte iga suvi niisugune. Statistika järgi on üks aastane kuivalaine iga kümne aasta sees. Seekordne kuivalaine öeldakse olevat tuhande aasta suurim ning kestab juba teist aastat. Kaks talve on tulnud ja läinud, aga sademed jäid saamata. Muidugi vajavad Austraalia aiad alati kastjaid. Kust aga kastjatessegi vesi tuleb? Reservuaarid on ligi tühjad. Eelmisel suvel kehtis veepiirang number 1. See tähendas, et veepritsijad võis käima panna alles õhtul peale kella 8t. Sel aastal on veepiirang number 2 - paaris kuupäeval kastavad paaris numbriga majad, järgmisel paaritud. Valitsus annab toetust kõigile, kes on valmis oma aeda vihmavee püüdjad panema - paagid või vihmaveerenni täiendused. Valitsus annab toetust, kes vahetavad oma dushipead ja kraanid veeökonoomsete vastu. Vee kokkuhoiu sildid avalike kraanide juures.
Kui mina kaeblen silmailu puudumise pärast põua tõttu, siis paraku on tõsine häda siiski sisemaal. Farmerid oma hooajalise sissetulekuga panid juba teist aatat järjest rahad mulda, kuhu see kuiva tõttu ka maha jäi. Lambakasvatajad on karjad poolmuidu ära andnud - ja õnn seegi, et üldse tahtjaid on. Järelikult on kuskil siiski veel roheline maa. Imelik ongi see, et mitte kõikjal pole kuiv - troopika möllab tugevate sadude käes ning üldse on kliima muutumise tõttu traditsioonilised põllumaad just nagu liikunud mujale. Osa farmereid on õppinud seda arvestama. Võibolla oligi aborigeenidel õigem elustiil kui nad toidu järgi oma laagrid ehitasid ning siis jälle edasi liikusid.
Igatahes on kliima ning kuivus igapäevasteks uudiste teemaks saanud. Vaadatakse üle jõetammide rajamise problemaatikat ja muud inimtegevuse kahjulikku või kasulikku mõju. Teist põlve loodushuviline näitas helikopterilt oma looduslähedase tegevuse tulemust - lopsakad rohelised maaalad keset kuivust, ning isetaastuv vool varem kuivanud jõesängis. Kuni aga mõtlemine ning tegevus loodusega harmoonia leiavad, seni maksab valitsus farmeritele ellujäämisraha. Meie suburbis aga banaanikilo eest 12 dollarit. Ega lambalihagi odavamaks läinud ei ole.
Pikk suvi ning õige kuivus on alles ees. Mägede eukalüptisalud levitavad imepärast lõhna - koguvad õli. Jätkuvas kuivuses ei takista tekkinud tulekolde levikut mitte miski - leek lausa hüppab rikkalt õlilt õlile, kuni tuleb kas suur metsavahe või keerab tuul tagasi juba põlenud maa poole või saabub suur sadu... Õli aga põleb puu seest välja ja eukalüpt kasvab ikka edasi.
