Alates 2000. aastast kuulub Moskvas asetleidva teatrifestivali “Kuldne mask” juurde programm nimega “Russian case”, mis on koostatud spetsiaalselt välismaalastest teatriprofessionaalidele, -ajakirjanikele ja -kriitikutele (sel aastal ligi 90 inimest 22 riigist). Üleriigilisel festivalil näidatakse igal kevadel Venemaa parimaid lavastusi, teatrikriitik Kristina Matvienko kureeritud “Russian case’i” programmi kuulus sel aastal neliteist etendust, millest mul õnnestus kolme päeva jooksul näha seitset.

Assortii sellistest lavahiidudest nagu Dmitri Krõmov (kes oli 2010. aastal Tallinna Linnateatri festivali “Talveöö unenägu” peaesineja) või Juri Butussov ja noorest Peterburi lavastajast Dmitri Volkostrelovist oli eriilmeline ja nauditav, oli kohalikku nüüdisdramaturgiat ja Brechti, ei pääsetud mööda Leninist ega ka Venemaa bürokraatiaaparaadi naeruvääristamisest. Laur Kaunissaare kirjutas paar nädalat tagasi tabavalt: “Irooniliselt on vene teatrit võrreldud Vene tööstusega – ühelt poolt suudetakse valmistada tipptehnoloogilisi kosmoserakette, aga normaalse sõiduauto tootmisega on suuri raskusi” (Postimees, 20.4.2013). “Russian case” koosnes ennekõike esimesena nimetatutest.

Filmirežissöör Mihhail Patlassovi teatrilavastajadebüüt “Antikehad” (autor Andrei Sovlatškov, Peterburi teater Baltiiski Dom) põhineb 2005. aastal Peterburis aset leidnud traagilisel juhtumil, kus üks noor skinhead pussitas kesklinnas 20aastast rokkmuusikut ja vasak aktivisti Timur Katšaravat, kes hukkus kohapeal.

Sünge lugu, mille õõvastavad detailid (viis noahoopi kõrri) ilustamata vaataja ette laotakse. Intervjuudel asjaosalistega põhinevas tempokas ja filmilikus lavatükis saavad sõna tapetu pruut, politseiuurija, mõrvar, ennekõike on “Antikehad” aga kahe ema lugu. Kahe esmapilgul väga erineva naise jutustus sellest, mis toimus. Ja püüe mõista, miks nii läks. Vastused jäävad saamata. Jääb lein, noorte meeste tegevusetusest, idiootliku fanatismiga kaasnevast normaalse ajutegevuse lakkamisest ja austuse puudumisest elu vastu sündinud tragöödia kibedad viljad.

“Antikehad” pälvis “Kuldse maski” auhinna parima väikese saali lavastuse kategoorias, samuti kriitikute preemia. Etenduse ajal mu selja taga nuttev naine pani korduvalt näitlejate ja laval toimuva asemel mõtlema Timuri emale, kes Peterburis “Antikehade” esietendusel kohal oli. Mis toimub naisega, kes istub teatris ja vaatab etendust oma lapse surmast?

“Mis toimub inimesega, kui ühe tugeva keti lülid katkevad ja hakkavad logisema?” küsib koreograaf Sergei Zemljanski, rääkides oma lavastusest “Ema põld” (Moskva A. S. Puškini nimeline teater). Kõrgõzstani kirjaniku Tšõngõz Ajtmatovi (1928–2008) jutustusel põhinev tantsuetendus on kahtlemata lavateos, mis ka kõige nüüdistantsukaugemat vaatajat kõnetada suudab. Kõigi näitlejate poolt täpselt ja tundlikult tantsitud aus ja valus lugu perekonnast, sõjast ja surmast, ennekõike aga armastusest. Natalja Reva-Rjadinskaja äsjaarmunu, seejärel õnneliku pereema, siis mehe ja kolm poega kaotanud abikaasa ja ema ning lõpuks kogu traagika kiuste lapselast süles hoidva vanaemana jõuab oma veenvas esituses naiseks olemise sügavaima tuumani: tuleb end kõigest hoolimata püsti ajada ja edasi minna.

Minu jaoks moodustas “Ema põld” mõtlemapaneva paari koguni kolme lavastusega “Russian case’i” programmi kuulunud lavastaja Dmitri Volkostrelovi kümme minutit kestnud “Sõduriga” (Moskva teater Teatr.doc ja Peterburi teater Post), etendusega, kus ei juhtu peaaegu mitte midagi, mis aga oma ülimas nappuses ütleb nii mõndagi. Valgevene dramaturgi Pavel Prjažko (kes on kõigi kolme “Russian case’il” esitletud Volkostrelovi lavastuse autor, lisaks “Sõdurile” ka “Paha tüdruk” ja “Ma olen vaba”) monotükis kõlab kaks lauset: “Sõdur sai linnaloa. Kui tuli aeg minna armeesse tagasi, siis sõdur armeesse tagasi ei läinud.” Milline on see sõjavägi, kuhu naasmine ei tule enam kõne alla? Mis on see, mida sõdur endalt umbes poole etenduse ajast duši all maha peseb? Sõnast “dedovštšina” ja sõjaväeteenistusest eemalehoidmisega kaasnevatest karistustest Venemaal ei pääsenud oma sõnavõtus mööda ka Volkostrelov, kes pärast “Sõduri” lõppemist publikuga vestles.

“Ema põld” on kahtlemata patriootlik lavastus (kodumaad tuleb kaitsta, jätta naine ja ema, minna sõtta, sest on vaja). “Sõdur” tõmbab igasugusele patriotismile kriipsu peale (ma ei lähe sellesse jubedasse kohta), toob muidugi meelde Venemaa sõduriemade komiteed, lood sadismist armees, enesetapud. “Mitteametlikel hinnangutel hukkub Vene armees mittelahingsituatsioonides igal aastal umbes tuhat inimest,” edastas ERRi Moskva korrespondent Krister Paris kõigest pisut enam kui aasta eest.

“Ema põldu” on võimalik juba sel sügisel Tallinnas näha. Kahel õhtul, 18. ja 19. oktoobril tantsivad Puškini-nimelise teatri näitlejad teatris NO99. Soovitan soojalt.


Teatrifestival “Kuldne mask”
Programm “Russian case”.
Kuraator Kristina Matvienko.4.–8. aprill 2013, Moskva.