Erik Kuehnelt-Leddihn. "'Demokraatia analüüs."'
Tegemist on igati kasuliku taskuraamatuga poliitikahuvilistele, kes tahavad vältida näiteks mõistete "demokraatia" ja "liberalism" omavahelist segiajamist. Sealjuures märgib teos tabavalt, et natside võimuletulekuga vahetati Saksamaal välja suhteliselt ebademokraatlik valitsus enamusvalitsusega, mis aga osutus äärmisel illiberaalseks.
Või ajaloos ja tänapäeval idealiseeritud Suur Prantsuse Revolutsioon, mis saatis korda kohutaval määral ebainimlikkusi.
Lühikesteks paragrahvideks jaotatud teos esitabki hulgaliselt erinevaid mõtlemapanevaid seoseid demokraatia ja muude poliit- ning ühiskonnanähtuste vahel. Esmapilgul tunduvad paljud neist teoreetilisevõitu, kuid kohe järgnevad ka näited. Seejärel pole lugejal enam kuigi raske edasi mõelda, kuidas leida sarnaseid ilminguid ka Eesti kohalikust poliitikaelust.
Kuidas käib demokraatias häälteostmine või miks sarnanevad demokraatlike riikide välispoliitikud nukuteatriga, kes korraks lavale ilmuvad ja siis taas kaovad, samas kui Nõukogude Liidu välisminister Andrei Gromõkovõis oma ametis kogemusi omandada 34 aastat järjest?
Selle raamatu lugemine süvendab veendumust, et ega parlamentaarne demokraatia pole mingi ideaalne elukorraldus. Aga teised on lihtsalt veel jubedamad.
