Päev pärast märtsiküüditamise aastapäeva tõi Madis Kalmet Linnateatris vaatajate ette Richard Kalinoski näitemängu “Koletis kuu peal”, mis räägib sellest, kuidas üks armeenia paar üritab üheskoos minevikutraumast välja tulla. On 1921. aasta. Armeenlaste genotsiidi üle elanud ja USAsse jõudnud mees leiab endale kirja teel Istanbuli lastekodust noore armeenia pruudi, nad püüavad lapsi saada ja sedasi tapetud esivanematest jäänud lünki täita.

Neid teoseid, mis käsitlevad seda üldrahvalikku traumat, on loodud rohkem, kui neid eales lugeda, vaadata või kuulata jõuab. Paradoksaalsel kombel kuulub minu tipp-kolme hulka mitu mitte-armeenlase teost: Atom Egojani “Ararati” kõrvale mahtusid seni ka eesti keelde tõlgitud Kurt Vonneguti “Sinihabe” ja Elif Şafaki “Istanbuli sohilaps”. Nüüd on neile Kalinoski tüki kujul kõva konkurent tekkinud.

Richard, rääkige palun natuke endast kui näitekirjanikust.
Hakkasin kirjutama 19aastaselt. Umbes 20 aastat hiljem, kui abiellusin Ameerika armeenlannaga, hakkasin huvi tundma armeenia lugude vastu. Need olid tema vanavanemate lood. Tahtsin kirjutada neid kummitavatest, Esimese maailmasõja ajal toimunud tapatalgutest Türgis. Sain teada, et mõned ellu jäänud noored armeenia tüdrukud elasid Istanbuli lastekodudes ja nii hakkasingi mõtlema loole, kus on noorpaar, kes on mõlemad kaotanud genotsiidis oma vanemad ja satuvad Milwaukee’sse USAsse.

Te olete hästi tabanud ära mingid armeenlaste arhetüübid. Kuidas see teil õnnestus?
Töötasin selle kallal kõvasti. Veetsin aastaid armeenlastega rääkides, neid intervjueerides, nende lugusid kuulates. Ja ma ei jälginud ainult, mida nad ütlevad, vaid ka seda, kuidas nad seda teevad. Peegeldan tekstis nende stiili, maneere. Esimese visandi kirjutasin 1992. aastal. 1995. aastal valiti “Koletis kuu peal” uute näitemängude festivalile, millele järgnes ohtralt tähelepanu. Sellest oli äärmiselt vaimustatud ka Peter Brooki tütar Irina Brook, kes viis näitemängu Euroopasse.

Kuigi see on väga armeenlaslik etendus, on siin ka universaalne emigratsiooniteema.
Kriitikud ongi selles näinud universaalset immigrandilugu. Ja teiste jaoks on see arhetüüpne Ameerika lugu. See universaalne ühisosa mõlkus mul kirjutades kogu aeg meeles, kuigi ma polnud kindel, kas suudan seda saavutada.

Seda tükki on mängitud Armeenias...
...võib-olla kolmes eri lavastuses.

Kuidas nad selle vastu võtsid?
Koduarmeenlaste reaktsioon oli väga positiivne. Armeenia valitsus andis mulle isegi mingi medali...

Aga Ameerika armeenlased?
Nad on jätkuvalt suureks toeks. On huvitav, et kuigi USAs on armeenlasi proportsionaalselt vähe, leiavad nad selle tüki alati üles. See võib jääda aastateks nende ainsaks teatrielamuseks. Ja nad on sageli üllatunud, et ma sellise näitemängu kirjutasin, “teise” perspektiivist. Et “kuidas sa kirjutasid selle tüki, kui sul pole seda kogemust?”.

Ja mis on vastus?
Ma olen hea kuulaja.

Te kasutate sõna “otar”, mis tähendab armeenia keeles võõrast ja on nende jaoks eriti tähendusrikas.
Oli üks Ameerika armeenia psühhiaater, kellega New Yorgis tutvusin. Ta tutvustas mulle armeenia ajalugu, samuti mingite sõnade kontseptsioone, mis aitasid mul mõista armeenia mõtlemist. Muidugi erineb see mõtlemine külast külasse. Aga mingisuguseid üldistusi saab teha ja see härra aitas mul neid mõista. “Otar” oli üks selline sõna.

Mis on selle tüki sõnum? Kas see, et armeenlased ei suudagi traumaga toime tulla?
Üks iva on see, et osa armeenlasi pole suutnud positiivsust säilitada. Märkasin aastate jooksul armeenlastega rääkides, et nad leinavad väga erineval moel. Mõni on kinnine, mõru ja kuri. Teised langevad vaat et vastupidisesse äärmusse. Seda lugu kannab siiski optimism. Tahtsin kirjutada armastuslugu, kuid mitte romantilist, pigem tolerantsusest ja sallimisest kõnelevat.

Mu isa ütles kord ühele armeenlasega abielus olnud naisele, et ei tea, kas õnne soovida või kaasa tunda. Kommenteerite?
(Naerab pikalt). Ma mõistan seda seisukohavõttu, sest suurem osa mu kogemusest armeenlastega on olnud esimese põlve immigrantidega, vanema põlvkonnaga.

Aga paljudel teise ja kolmanda põlve Ameerika armeenlastel pole just üks jalg otseselt Ameerikas ja teine Armeenias, aga nende kohal heljub nende esivanemate pärand. See vana maa tunne kummitab neid ikka veel. Ameerika popkultuuris on mõned Armeenia juurtega kuulsused, näiteks õed Kardashianid, Cher. Ja paljudel neist on väga ameerikalikud vanemad. Armeenia vari on nende kohal, aga nad vaatavad ka teise suunda. Nad püüavad hoida ja austada oma juuri.

Terve omaette küsimus on see Türgi-poolne genotsiidi salgamine. See on väga tundlik teema. See on avatud haav paljude Ameerika armeenlaste jaoks. Ja samas on mingi osa nooremast põlvkonnast otsustanud seda jällegi ignoreerida. See pole enam nende probleem.