Et rahu ei saaks sama halvaks kui hea sõda

Meelis Oidsalu vaatas Veiko Õunpuu „Ema Courage’i“ ja nägi seal muu hulgas eesti teatri viimase kümnendi üht vägevamat näitlejasooritust.

Brechti vaatamise kogemuse üks tavapärane osa on brechtlike lavastusvõtete loendamine etenduse ajal. Igavlev vaataja võib sellest teha näiteks võistluse mõne teise teatrikülastajaga. Ema Courage (

Marika Vaarik

) tõmbab keset dialoogi jalga neoonpaeltega tossud – 

check

; Piibu-Pieter (­

Rasmus Kaljujärv

) avaldab keset stseeni kahtlust, et äkki lavastus ei meeldigi publikule – 

check

; traditsiooniliselt lavatagune tegevus, nagu ümberriietumine, puhkus, toimub hoopis laval – 

check

; näitlejad kannavad maske (või noh, näoelemente on grimmi abil groteskselt moonutatud) – 

check

; muusikalised etteasted pigem lõhuvad ja kommenteerivad lavastust, kui seovad seda – 

check

, mitme stseeni samaaegne toimumine laval – 

check

… Olen kuulnud viljatuid vaidlusi selle üle, kas nende võtete ohter kasutamine pigem konserveerib või elustab Brechti.