Eurovisioonist
Otse loomulikult oli see üks kohatu tegu. Sest nagu me kõik väga hästi teame (ja teadsime ka 16 aastat tagasi), nõuda eesti keele austamist on natsionalism. Ja milleni natsionalism välja viib, selle eest on meid korduvalt hoiatanud targad onud Euroopast. Ometi on mul tunne, et see loosung tuleks riidekirstust üles otsida. Ta on seal täiesti olemas. Samas kohas, üsna põhjas, jõupaberist koti sees, kus pool sajandit ootas oma aega sinimustvalge. Ja see loosung tuleks lahti rullida Eesti Eurovisiooni lõppvoorus. Ma olen kindel, et see mõjuks sama kohatult.
Sest millega me siis rahul ei ole: meil on omakeelne kool ja ülikool, laulupeod ei ole keelatud, eesti keel on Eestis ametlik keel, kõik täpselt nii nagu 16 aastat tagasi. Mis asja me veel tahame. Ei saa ju tahta, et me Eurovisioonil eesti keeles laulaksime. Umbes nii mõtlesid otsustajad 16 aastat tagasi ja nii mõtlevad nad ka praegu. Lihtne eestlane mõtleb teisiti.
Lihtne eestlane teab, et Eurovisiooni lauluvõistluse oleme korra võitnud ja peaaegu alati olnud tugevamate seas. Ta usub, et meie jaoks ei ole mingi küsimus Eurovisiooni võita nii umbes iga 6-7 aasta järel. Ausalt öelda ei pakugi see erilist pinget enam, varem või hiljem me võidame jälle. Isegi Läti on seda teinud. Eestile on vaja uut väljakutset, midagi tõeliselt tähelepanuväärset – Eesti peaks eesmärgiks seadma ei rohkem ega vähem kui Eurovisiooni võitmise emakeelse lauluga. See oleks tükk, mida nii naljalt keegi järgi ei teeks, inglased ja iirlased ehk välja arvatud.
Muidugi, ma saan aru, et paljudel eurolaulukirjutajatel on nii suur isikliku võidu ambitsioon, et nad ei taha kuidagi rahvusliku eesmärgi nimel matsikeele kasutamisega riskida. Sellistele soovitan üht: kirjutagu ingliskeelseid lugusid näiteks Soome rahvuslikule konkursile, teoreetiliselt peaks seal ju lõppvooru isegi kergemini pääsema.
Kõigilt teistelt, kes arvavad, et eesti keel võiks saatuslikult ära nullida meie võiduvõimalused Eurovisioonil, tahaks küsida, kas nad suudaks ette kujutada, et Eesti jalgpallikoondis jookseks maailmameistrivõistlustel staadionile korraldajamaa värvides ja laulaks Eesti hümni inglise keeles, kõik selleks, et pealtvaatajate hulgast rohkem toetajaid leida? Et ehk aitab nende toetuskisa meie meeskonnal otsustaval hetkel värav lüüa. See oleks täiesti mõeldamatu, sest tegu on ju Eesti koondisega.
Mis laulmisse puutub, siis siin on meie koondise värvid eesti keel. Ja kui koondis laulab Eesti nimel, siis teeb ta seda eesti keeles. Seega, ükskõik milline laul ka Eesti eelvooru võidab, Riia jaoks tuleb kirjutada eestikeelsed sõnad. Sest Eurovisioonil ei võistle omavahel lauljad või muusikud, vaid maad. Ja kui meil on veel alles vähegi lugupidamist oma maa vastu, siis on meie koondis Eesti värvides.
Seda viimast ei ole vaja niivõrd Euroopale näitamiseks kui Eesti enda heaks, Eesti ühiskonna integratsiooni nimel. Sest kui ma oleksin kohalik muulane, siis mõtleksin, et miks ma üldse peaksin eesti keelt õppima ja seda kasutama, kui eestlased isegi sellest ei hooli ja igal sobival või sobimatul juhul selle tähtsust püüavad pisendada. Niisiis pole meil põhjust nuriseda, et muulaste eesti keele õppimise motivatsioon on 90ndate algusega võrreldes langenud. Tuleb tunnistada, et me ei väärtusta eesti keelt ka ise nii palju kui me väärtustasime seda 90ndate alguses, miks peaks me muulaselt enam ootama?
Kuid aeg on tulnud tõsta eesti keel Eestis taas ausse. Kõigepealt iseenda jaoks. Sest kui me teda ise ei austa, siis ei austa teda keegi. Ja alustada tuleb Eurovisioonist. Sest Eurovisioon on sümbol. Eurovisioon annab kõige suuremale võimalikule auditooriumile kõige lihtsamalt mõistetava signaali abil teada, mida me arvame oma keelest. Ja just nii koheldakse ka meid endid.
