Film ikoonist, mitte inimesest

Ene Lamp heidab uuele dokumentaalfilmile Konrad Mäest ette stampides püsimist.

“Konrad Mägi”. Produtsent, operaator ja režissöör Andres Sööt, stsenaarium Maie Raitar. 9. märtsil ETVs.

Andres Söödi ja Maie Raitari film on harras matk läbi Konrad Mäe (1878–1925) elu ja loominguga seotud paikade. Eks estetism oligi üks eelmise sajandi alguse maastikumaali lähtekohti, ja vaated sobivad Mäe kunsti taustaks. Kaamera rännakud Euroopa linnades, saateks suunav valik Mäe napis telegrammistiilis kirjalõikudest, on tehtud tänast miljööd võimalikult vältides. Väike ebakõla – stseen Pariisi bistroos: selliste lihahindade juurde oli nälgival Mäel vaevalt asja, ka šansonetilaulja seal on klišee. Kohapeal filmitu püüab omas laadis stiilselt anda kunstniku eluloo esitamisele autentsust. Rohkem teevad seda ikkagi vanad fotod, neid on leitud ja kasutatud rikkalikult.

Mäe isikust teeb film ikooni,  loomingu käsitlemisel leidub palju ülivõrdeid. Kunstniku saatust ja maale kommenteerivad nopped järelhüüdeartiklitest, nende paatoslikkusele sekundeerivad arvustuste katked, samuti vaimustatud. Peahinnang Mäe loomingule on usaldatud Voldemar Vagale, kelle nime nimetamise ja tsiteerimise korduvus hakkab lõpuks mõjuma ähvardava sugestioonina: nii on, katsuge te mõelda teisiti! Tõenäoliselt rääkis eesti kunstiajaloo patriarh seda filmi autorile peaaegu saja aasta vanuselt ja toon ning sisu on nii vanatestamentlik kui ka liigutav. Paikapidav on, et Mägi kujundas oma stiili lähtumata otsestest eeskujudest.
Mõni ülejäänud määratlustest äratab imestust. Filmi kommenteeriv tekst eelistab 1920.–30. aastatel kirjutatut. Evi Pihlaku põhjaliku Mäe-raamatu hinnangute asemel näiteks kedagi Jaan Kangro-Pooli (kes see üldse oli, kas üks Kangro-Pooli-vendadest?). Kuid tegelikult on igal autoril õigus oma kontseptsioonile ja sinna kõige paremini sobivale.
Film ei tegele kunstniku loomingu süvakihti mõjutanud jõududega. Selle toonist lähtuvalt ei saagi oodata Mäe saatusliku haiguse süüfilise mainimist. Ometi tooks see Mäe inimese ja kunstnikuna huvitavalt tänasesse. Eesti kunstniku armuelu on meie kunstikirjanduseski pea olematu. Ka Mäe haigusest räägib ainult suuline, summutatud häälega edasi antud traditsioon. Mägi oli oma ahne sensuaalsusega tüüpiline 20. sajandi alguse boheemi esindaja, kes tõttas suurlinnas osa saama juhuslikest armumängudest, tagajärjeks – naudingute pahupool. Toonane kunst ja kirjandus atesteerisid armastuse ja surma kauniks paariks, elus seostus see drastiliselt ja õudselt. Süüfilis, selle aja aids, oli ravimatu, teda suudeti ajutiselt peatada ja siis lootis haigestunu imet, tegelikult lükkus lõpp vaid mõnevõrra kaugemale.

Elamine teda saatva surma varjus mõjutas oletatavasti tugevalt nii Mäe isikut kui kunsti.
Mägi pidi oma esimese loominguperioodi vältel 1906–1916 uskuma, et ta on tervenenud, kuid ta teosoofiahuvi kujunes siiski surma kartuses. Kaudse vihjega haigusele saab siduda Mäe daamiportreede laadi. Imaginaarsed naised, keda ta kujutas sagedamini ja kaunimatena kui mehi, osutavad mehe-mina kriisile ja hirmule naise seksuaalsuse ees. Need portreed on ka unistus kaotatud paradiisist.
1917–1918 lööb haigus uuesti välja. Hilisfaasi algamisele osutavad teistsugune sügavustunne ja nägemishäired, mille mõju võib oletada maastikes. Kasaritsa maastikesse tulebki uus ruumilisus ja süngus. Haigus võis põhjustada nägemise tumenemist – siit ehk iseloomulik sinine, mis saab kunstnikul tunnusvärviks. Omalt poolt mõjutas kokkupuude saksa ekspressionismiga visionaarsust Mäe maalis, kuid üht ta huvitavamat maastikku “Pühajärve kirikuga” saab vaadata tundemälu pildina haiguse põhjustatud hetkelisest teadvuse hämardumisest. Teistel Pühajärve maastikel on valdavad ühes suunas väändunud ja venitatud kujundid, mida on ilmselt põhjustanud silmamuskli kramp. “Viltune” nägemine annab loodusele erilise värvilise irriteerivuse.
Kunstniku meeleolupendli hoogsast kõikumisest tunnistab afekteeritud vaimustumine Itaaliast. Eriti intensiivsete meeleoluseisundite teke ja paiguti kontsentratsioonivõime kadumine iseloomustab progressiivset paralüüsi, kui haigestub aju. Ilmselt suudab vahepeal ravi mõnevõrra haigust pidurdada. Viimased, kõige suurejoonelisemalt loodusmuljet sünteesivad tööd on maalitud juba “looritatud” nägemisega, mis samuti võib olla ta seisundile tüüpiline.
Oletatavalt laiendasid haigusest põhjustatud häired kunstniku taju võimalusi. Peab arvama, et psüühika süvakihid etendasid Mäe loomingus, erinevalt teistest selle aja eesti kunstnikest, olulist osa. Teadlik oma keha ja vaimu enneaegsest hävimisest, töötas Mägi eriti palju, see seletab ta produktiivsust. Pidev sisepinges olek pani teda järjest stiile vahetama ja tõstis ta maali eesti värvikunsti tippu.