Film, mis tulistab lähidistantsilt näkku

Lars von Trieri uut, publikus okserefleksi esile kutsuvat filmi „Maja, mille Jack ehitas“ analüüsib Andres Maimik.

Vana skandalist on ennast jälle pildile sättinud. Lars von ­Trieri uus linateos „Maja, mille Jack ehitas“ kutsus Cannesi festivali esilinastusel esile oksereflekse ja väljatormamisi. Võttis minulgi mitu katset, enne kui õnnestus asjast läbi pureda.

Elupõlises provokaatoris põleb endiselt kirg teha filme „nii nagu ei tohiks“. Kuna stilistilised ja vormilised vahendid on ammu läbi katsetatud, siis eksperimendid korraldatakse vaataja närvikava peal. Provotseerida, provotseerida, provotseerida, jah. Ja pihku irvitada, kuidas vaataja järk-järgult moraalse suunataju kaotab.

Lars võib sellist kõrkust endale lubada küll – meisterliku kinematograafina oskab ta manipuleerida vaataja ootuste ja hirmudega, konstrueerida pinevaid sõlmitusi ja painajalikke situatsioone, šokeerida hallutsinogeensete kujunditega ning tulistada lähidistantsilt näkku emotsionaalseid laenguid. Isegi karmide sarimõrvarite-saagadega karastunud vaataja jäetakse ilma žanrilistest juhtnööridest, et millise pilguga peaks kõike seda kogema. Roimade sari, millest on välja roogitud tähenduslikkus, loogika või eetiline transtsendents, tõmbab meid ebamugavate küsimuste labürinti. Ega järsku pole nii, et sadismi estetiseerimisega elab filmi autor välja omaenese sadistlikke impulsse, nautides vaataja abitut siputamist õuduse ja naudingu hämaral territooriumil?

Jacki-film on veelgi ebahumaansem kui sama autori „Antikristus“, toorem kui „Melanhoolia“ (minu jaoks ikka vägagi inimlik film, mis rääkis meile, et kui suur sinine tühjus meid ükskord paratamatult kätte saab, siis jääb meile illusoornegi võimalus üksteisel kätest hoides ning muinaslugusid kõneldes see välja kannatada).