Filmiteooria – kellele ja miks?
Kuigi töö sügisel alustava Balti Filmi- ja Meediakooli õppejõudude väljavalimise kallal alles käib, on juba mõned välisõppejõud koos rändlindudega siia jõudnud ja loenguidki pidanud. Londoni Filmikooli filmiteooria professor Alan Bernstein selgitas nädalapäevad tagasi Rahva Raamatu kohvikus, caffe latte kõrval, mis on filmiteooria roll filmitegija, -vaataja ja -arvustaja jaoks. Tema arvates saab targale vaatajale osaks väärtuslikum, mõtestatum elamus. Ja kriitiline meel hoiab pea selge ka kõige suurema ajuloputuse korral.
Alustuseks üks pisut provokatiivne küsimus. Kellele filmiteooriat tänapäeval ülepea vaja on?
Jaa, see on väga hea küsimus. Selle ala õpetajatele ilmselt ennekõike (muigab, reserveeritult). Aga laske, ma selgitan. On filmiteooria ja on filmiteooria. Esimest võib mõista kui filmifilosoofiat (vrdl keelefilosoofia) – oluline on visuaalse kujundi tähenduse mõistmine. Distsipliin ise on oma lühikese elu jooksul (kolinud ülikoolidesse alles 60ndatel – toim.) üle elanud paremaid ja halvemaid aegu. Ilus iseenesest oli see, et tee oli vaba, ja lage ei paistnud kusagilt. (See oli siis, kui koos kriitiku André Baziniga ja tema jüngritega, tulevase prantsuse "uue laine" avangardiga (Truffault, Godard jne) tuli laiem arusaamine, et film on kunst.) Enne seda peeti filmi halvustavalt massikultuuri osaks, mis ei väärinud kindlasti mitte akadeemilist erikäsitlust. Areng Prantsusmaal ja Ameerikas 50ndatel–60ndatel oli põnev, kvaliteet on olnud kõikuv.
Too akadeemiline filmiteooria ei otsinud aga otseselt laiemat dialoogi ühiskonnas toimuvaga. See on see teine filmiteooria, mis sellega tegeleb. Reflekteerib tagasi. Paneb ühelt poolt filmitegijad mõtlema selle üle, mida nad teevad, ja vaataja küsima, miks on meil siin ja praegu sellised filmid.
Hea näide ajaloost on Itaalia kino. Teise maailmasõja järel toimus Itaalias demokraatia uus avastamine ja ülesehitamine. Olulist rolli mängisid selles neorealistide manifestid, mis nõudsid kunstlikkuse (totalitaristlik propaganda) kadu, tegelikkust ilustamata kujul jne. Ehk siis, suur osa sellest, kuidas Itaalia ühiskond end üles ehitas pärast fašismi kokkukukkumist, seisnes mõtestatud diskussioonis neorealistide loomingu ja vaataja vahel. Päris nii ei saa öelda, et üks põhjustas teise, aga seos on ilmne.
Tegelikult on veel kolmaski filmiteooria. See pole päris see, mida mina õpetan, aga... Lühidalt. Kuna nii paljude inimeste maailmapilti on paratamatult kujundanud needsamad filmid, mida nad elu jooksul näevad, vajavad ka vaatajad teadlikkuse tõstmist. Teadmisest johtuv kriitilisus aitab meil kõigil anglo-saksi meelelahutuskino ülemvõimule vastu seista ja kontrolli säilitada.
Erakordselt oluline on iseseisva mõtlemisvõime säilitamine väikestele filmimaadele. OK, Suurbritannia ei ole nii väike kui Eesti, aga filmikultuuri mõttes oleme mõlemad ohustatud.
Selline filmiteooria rõhub personaalsetele, rahvuslikele kvaliteetidele. Inimesed saavad filmidest palju ja toovad filmidesse palju – aga see vaatamiskogemus saab olla veel palju-palju viljakam, kui inimene teab, mismoodi ta vaatab, mida ta vaatab ja miks ta vaatab.
Filmikool võiks mängida olulist rolli visuaalse teadlikkuse tõstmisel?
Loomulikult, film on teadmise ja innovatsiooni keskus, niisamuti on seda ka filmikool. Filmikultuuri olemasolu on iga rahvusriigi jaoks üha olulisem. Viimase saja aasta jooksul on ta tõusnud kultuurilise enesemääratluse mõistes kirjanduse, kujutava kunsti, heliloomingu kõrval üheks väga oluliseks meediumiks.
Oli aeg, mil domineerisid kommertsiaalne ja intuitiivne suhe vaataja ja tegija vahel – et kui rahvale meeldis, olid hea lavastaja, kui ei saanud kontakti, olid halb. Ma olen veendunud, et need ajad on möödas. Miks miski meeldib või ei meeldi, on keeruline ja huvitav ühtaegu.
Ronald Bergen, FIPRESCI kriitik, käis mõni kuu tagasi Eestis loengut pidamas ja märkis filmikriitika surmadaatumiks 1968. aasta. Räägime natuke kriitikast, see on mulle hingelähedane teema. Milline on teie suhe filmikriitikaga?
Tõsi ta on, et ma ei näe enda ümber just palju head filmikriitikat. Probleem on selles, et igapäevalehes filmiarvustusi kirjutades on eesmärk teine – soovitada tarbijale laupäevaõhtuks mõnusat meelelahutust. Teine asi on analüüsida filmi mõnes akadeemilises väljaandes. Üldist konteksti on igapäevatöö kõrvalt võimatu tabada. Üks asi on öelda, et see on hea ja too on halb. Aga näiteks, ühes väga halvas filmis, mida kohe kuidagi laupäevaõhtuks soovitada ei saa, on kolm briljantset stseeni. Filmiüliõpilasele on see "kohustuslik kirjandus" – siis ma saan öelda, et tehke nii nagu need kolm stseeni, ja te teete hästi. Olen vaadanud, et on aegu, mil ühiskond ja tegijad vajavad halbu filme.
Palju on räägitud sellest, et filmikriitik peaks ikka vähemalt ühe filmi lavastama, et üldse sõna võtta…
Sellega ma küll nõus ei ole. Võtkem näiteks luule, parimad luulekriitikud on olnud luuletajad, ja parimad pole seda teps mitte olnud. Godard, Truffault – nad olid enne kriitikud, ja alles siis filmitegijad. Nii et see pole küll mingi reegel. Mõistagi, täielik lollus ja asjatundmatus hakkab kohe silma. See naerdakse paratamatult välja, kui kirjutaja pole üldse viitsinud süveneda filmi sündimise protsessi.
Filmiteooria jaguneb vastavalt tööriistakastidele omaette valdkondadeks – on psühhoanalüütiline lähenemine, strukturalistlik, feministlik – kuidas nad kõik kõrvuti eksisteerida saavad?
Kui keegi peaks väitma, et ainus õige filmi lahtimuukimise viis on peidus Lacani psühhoanalüüsis, siis ma ütlen vastu, et nii see ikka pole. Filmidele lähenemiseks on nii palju erinevaid nurki – esteetiline, kunstiline, kultuuriline, ühiskondlik, poliitiline, filosoofiline… Võib alustada ükskõik millisest nurgast, ja jõuda täielikku nonsenssi. Ja teisest küljest võib juhtuda, et esmapilgul käsitamatu tööriistaga kaevatakse välja väärtuslik pärl. Sest filmitegija ei ela ju vaakumis, ta vaatab ka ise filme, osaleb ühiskonnas, kasvatab lapsi, loeb raamatuid jne. Seoseid võib leida väga ootamatutest kohtadest.
Mis on teie spetsiifiline valdkond?
Minu huvi on lavastamine. Ja eesmärk on näidatada noortele lavastajatele, mida nad õigupoolest teevad, et nad mõistaksid paremini iga oma valiku tähendust. Mind huvitab see, et milline siis on filmi kui kollektiivse kunsti juures lavastaja roll. Stsenaarium on tal ees, vahet pole, kas enda kirjutatud või võõras, näitlejad on valitud, operaator ja helilooja ja kunstnik teevad oma tööd, aga mis on lavastaja panus. See ongi see, mida ma näidete varal õpilastele selgitan.
Olete juba mõnd Eesti või Baltimaade filmi näinud?
Kahjuks mitte, Inglismaal on Euroopa filmi distributsiooniga kehvad lood. Aga ma plaanin lähiajal minna professor Jüri Sillarti värsket filmi vaatama. ("Kuldrannake" – Toim.).
Alan Bernstein:
Londoni Rahvusvahelise Filmikooli professor, loengu teemaks "Lavastamise strateegiad". Olnud vabakutseline produktsiooniassistent, lavastaja ja montaažiassistent.
1976–78 õpetas filmiajalugu Iraanis, 1978–80 luges samas filmiteooriat ja filmianalüüsi. Londoni Rahvusvahelisse filmikooli asus tööle 1981. aastal. Avatud loenguid pidanud muu hulgas ka Kreekas ja olnud külalislektor mitmetes Inglismaa ülikoolides.
* * *
Filmiteooriast on siinmail tuntud suurt puudust, Euroopas ja Ameerikas on aga tol akadeemilisel distsipliinil pikk ajalugu. Lühidalt tegeleb filmiteooria filmi kui iseseisva kunstiliigiga, nii nagu teatriteooria tegeleb teatriga. Filmi ülesehitus, lugu, kujund, keel, žanr, subjektiivsus, kodeeritus, autorsus – need on vaid vähesed märksõnad, mida filmiteooria puudutab. 60ndatel endale ülikoolides koha nõudnud analüüsi- ja uurimisvaldkond laenas tööriistu psühhoanalüüsist, kirjandusteooriast, keeleteadusest, semiootikast jne.
